Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Arved Breidaks: Kellele on vaja väikeparteisid?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Arved Breidaks | FOTO: Erakogu

Kõik klubid ei mahu paratamatult meistriliigasse mängima, kuid see ei vähenda karvavõrdki alamliigade rolli andekate mängijate ja klubide kasvulavana. Sama loogika kehtib erakondade puhul.

Riigikogu opositsioonist kostab üha valjemalt väide, et valitsusparteid eesotsas Reformierakonnaga on stagneerunud. Puuduvad värsked ideed. Aga miks ainult SDE ja Keskerakond seda väidavad? Kus on oma uuenduslike mõtetega need kuus erakonda, mille eesmärk pääseda riigikokku pole veel täitunud? Miks vaikib Euroopa Liidu vastane Vabariiklik Partei nüüd, kui Eesti seisab silmitsi „vabatahtliku“ kohustusega hakata raskustes Iirimaa käendajaks?

Miks Vene Erakond Eestis pole iitsatanudki, kui õiguskantsler avalikult muretseb venelaste vähese kaasamise pärast või kui avaldati raport, milles soovitati vene keelele anda Eestis asjaajamiskeele staatus?

Mida tegid Ühendatud Vasakpartei progressiivselt mõtlevad seltsimehed siis, kui tööandjad tulid välja oma kuulsusrikka manifestiga? Miks oli Vabaduspartei -Põllumeeste Kogu vait, kui Keskerakond põllumeeste kongressi väidetavalt kaaperdas?

Kui parteil puudub võime reageerida ühiskonnas toimuvatele sündmustele, siis kuidas saab valija olla kindel, et sel erakonnal üldse mingeid ideid on, rääkimata nende elluviimisest? Või on süüdi ajakirjandus, mis ei lase väikeparteide teateid läbi?

Pilguheit mainitud erakondade kodulehtedele tõestab, et Eesti elu puudutavad tähtsamad sündmused ei tekita parteides mingeid reaktsioone. Üksnes Eesti Iseseisvuspartei on suutnud regulaarselt väljastada pressiteateid ja avaldusi endale olulistel teemadel. Kristlikud Demokraadid on tänavu kevadel saanud maha pressiteatega kilekotiaktsiisi vastu, see aga oli ilmselt juhuslik aktiivsuspuhang.

Iseseisvuspartei suhtlemine avalikkusega on samuti mannetu, sest kui tänavu on see erakond tulnud välja 18 pressiteatega, siis näiteks Reformierakonnal oli ainuüksi oktoobris 26 pressile mõeldud pöördumist.

Populaarseimas suhtlusvõrgustikus Facebook on parlamendivälistest erakondadest kõige paremini esindatud Iseseisvuspartei, samal ajal kui mõni erakond pole seda kanalit valijatega suhtlemisel veel avastanudki.

Pressiteadete edastamine, interneti suhtlusvõrgustikesse oma juureniidistiku istutamine on nüüdisajal sedavõrd lihtne ja odav, et kohatu on oma olematut propagandatööd õigustada rahapuudusega, millega väikeparteid tavaliselt enda valimiskaotusi põhjendavad.

Kahtlemata kammitseb parlamendiväliseid erakondi rahapuudus, mis ei võimalda palgata professionaalseid suhtekorraldajaid, kuid minnes tagasi jalgpallimaailma, on sealgi esiliiga klubid vaesemad kui kõrgliiga seltskond. See ei võta aga esiliiga meestelt mängulusti.

Parlamendiväliste erakondade käekäik annab diagnoosi ühiskonna ja demokraatia vaimsele tervisele. Eestis on see halb. Kui Eesti väikeparteid lõpetaksid homme tegevuse, ei juhtuks midagi, sest oma rolli ei ole nad suutnud välja mängida. Miks see on üldse oluline?

Edasipüüdlikud ja avalikkuse tähelepanu nimel võitlevad väikeparteid peaksid tooma poliitilisse mõtlemisse värskust. Pakkuma uusi mõtteid ja lahendusi, mille peale võimul olles mugandunud poliitikud ei oska tullagi.

Ühtlasi peaksid parlamendivälised erakonnad olema see pind, mis riigikokku jõudnud parteidel ei luba laisalt loksuda, sest neid kummitaks pidev oht meistriliigast välja langeda. Praegu ei kujuta viimastel riigikogu valimistel esimesena välja jäänud, 1,7 protsenti hääli kogunud kristlikud demokraadid aga parlamendierakondadele mingit ohtu. Kui üks kuuest riigikogu parteist peaks jääma parlamendi järgmise koosseisu ukse taha, siis mitte taganttulijate võidu, vaid iseenda vigade tõttu.

Olukord ei ole siiski lootusetu, sest lõpetavasse riigikogu koosseisu kuuluv väikepartei Eestimaa Rohelised on alternatiivsete lahenduste väljapakkumisega suurepäraselt hakkama saanud. Teistsuguste ja selgesti väljendatud ideedega nad oma populaarsuse 2007. aastal saavutasidki.

Rohelised jäävad oma alla 1500 liikmega suuruse poolest alla nii Ühendatud Rahvaparteile kui kristlikele demokraatidele, kuid erinevalt neist on parlamendis esindatud, tagades mõnda aega vähemusvalitsuse püsimise. Kahjuks pole roheliste edulugu olnud nakkav.

Tagasi üles