/nginx/o/2010/12/21/487605t1h9e48.jpg)
KredExi tellimusel Eesti korteriühistute liidu ja Tallinna tehnikakõrgkooli tehtud uuring näitab, et pärast renoveerimist on elamute põhiprobleemiks kerkinud halb sisekliima.
Renoveeritud elamute suurim probleem on halb sisekliima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uuringu aluseks valiti neli laialdast kasutust leidnud renoveerimismeetmete rakendusega viiekorruselist korterelamut: tellis- ja suurpaneelelamu, mille välisseinte lisasoojustamiseks on kasutatud villa, ning tellis- ja paneelelamu, mille välisseinte lisasoojustamiseks on kasutatud vahtpolüstüreeni.
Uuringust selgub, et sageli puudub tellijal ettekujutus kõigist ehitustehnilistest küsimustest, mis hoone terviklik renoveerimisprotsess sisaldama peaks. Tavapäraselt mõeldakse hoone kompleksse renoveerimise all hoone piirdetarindite soojustamist, viimistluse uuendamist, lekkivate tehnokommunikatsioonide torustiku vahetamist ja elektrisüsteemi kaasajastamist. Üheks suurimaks probleemiks on see, et reeglina jäetakse renoveerimistööde hulgast välja ventilatsioonisüsteemi uuendamine.
Uuritud elamute sisekliima uuringute põhjal võib väita, et kõige suuremad probleemid korterelamutes tulenevad ebapiisavast õhuvahetusest, mis on tingitud ebapiisavast või mittetöötavast ventilatsioonisüsteemist.
Halva õhuvahetuse tagajärjel on korterite suhteline õhuniiskuse ja süsihappegaasi kontsentratsiooni tasemed kõrged. Ebapiisava ventilatsiooni korral on ruumides suur niiskuslisa, mis võib kondenseerudes jahedamale välispiirde sisepinnale põhjustada hallituse, mis omakorda on reaalne oht inimese tervisele. Sellest tulenevalt peab renoveerimisel kindlasti pöörama tähelepanu ventilatsioonile.
Uuringust selgub, et hoonete lisasoojustamisega on vähendatud küttekulusid ning parandatud välispiirete tehnilist seisukorda, kuid lisasoojustatud hoonete välispiirded ei vasta energiatõhususe miinimumnõuetele.
Tagamaks kõigi uuritavate objektide välisseinte nõuetekohane soojajuhtivus, tuleks spetsialistide sõnul 100 mm paksuse lisasoojustuse asemel kasutada 150-200 mm paksust välispidist lisasoojustust.
Uuringu järgi soovitatakse soojustada välispiirdeid ainult väljastpoolt, sest seespidine soojustamine ei likvideeri piirdes olevaid külmasildu ega vähenda soojakadusid. Kogu hoone fassaadile tuleks panna lisasoojustus ning erilist tähelepanu pöörata rõdu ja lodžaga piirnevatele seintele, mille soojustamata jätmine tähendab jätkuvalt suuri soojakadusid läbi soojustamata välispiirete.
Uuritud lisasoojustatud hoonete välisseinte niiskustehniline seisukord oli seevastu hea. Eeldatav niiskustehniline erinevus vahtpolüstüreeni ja mineraalvillaga soojustatud välisseinte vahel ei leidnud käesolevas uuringus kinnitust ehk vahtpolüstüreeni ja mineraalvillaga soojustatud välisseinte niiskussisaldused oli praktiliselt võrdsed.
Spetsialistide arvates on oluline pärast hoone soojustamist küttesüsteem renoveerida/tasakaalustada. Renoveeritud küttesüsteem võimaldab efektiivsemalt soojusenergiat kasutada ja reguleerida vastavalt inimeste vajadustele.
Uuringu kokkuvõtte kohaselt on renoveerimistööd tehniliselt ja majanduslikult otstarbekamad kui aja jooksul üksikute tööde kaupa realiseerides.
Uuringu tulemustega saab tutvuda KredExi kodulehel.