Peeter Järvelaid: Eesti Vabariigi põhiseaduse demokraatlik kude

Peeter Järvelaid
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Järvelaid
Peeter Järvelaid Foto: PP

Riigiks olemise üks põhielemente on põhiseaduse olemasolu. Eesti peredes võiks kujuneda veel üks tore tava, et 21. detsembri hommikul heiskaksid eestimeelsed pered meie riigilipu, sest riigi esimese põhiseaduse jõustamise päev on igatahes meenutamist väärt. Seda enam, et Eesti Vabariigis praegu kehtiva 1992. aasta põhiseaduse demokraatlikud alused pärinevad meie esimesest põhiseadusest.

Eesti riigi oma põhiseadus

1992. aasta Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötajad kasutasid just 1920. aasta põhiseaduse teksti riiklikuks järjepidevuseks vajaliku uue teksti lõimematerjalina, aga seetõttugi, et 1990ndate alguse vabaduse hinguses oli palju samasugust, nagu tunnetasid meie riigi rajajad. Nemad olid kindlalt veendunud, et loovad riiki, mis peab olema kindlasti demokraatlik ja kus meie rahval on hea elada.

Eesti üks tuntumaid juriste professor Artur-Tõeleid Kliimann pühendas meie riigi oluliste sünnidokumentide analüüsile 1933. aastal eraldi uurimuse ”Üleminekuaja konstitutsionaalseid akte”, kus rõhutas, kui oluline on riigile põhiseadus ning kui pikk ja keeruline tee on käidud selle loomiseni. Kliimann viis Eesti riigi sünni alguse 1917. aasta aprilli, kui Eesti- ja Liivimaa kubermang jagati ümber rahvuslike piiride järgi.

Tartu rahuleping andis riigile kinnituse piiride suhtes ja parema ülevaate oma kodanikest. Nüüd jäi Asutaval Kogul formuleerida riigi toimimise mehhanismi reeglid, mis tuli põhiseaduse staatusesse tõsta.

See töö algas ametlikult Asutava Kogu kokkutulemisel 1919. aasta jüripäeval Estonia teatris ning kestis 15. juunini 1920, kui valitud kogu tunnistas oma töö valminuks. Seejärel oli vaja põhiseadus avaldada Riigi Teatajas (9. juulil 1920), anda rahvale aega riigi põhiseadusega tutvuda ja riigiorganitele panna end valmis selle riigi kõige tähtsama seaduse elluviimiseks.

21. detsembril 1920 oli aeg nii kaugel, et Eesti Vabariigi kodanikud said endale öelda: elame riigis, millel on oma kehtiv põhiseadus.

Eesti põhiseaduse jäävad väärtused

Ajaloolastel tasuks lähikümnendil veel üle vaadata, mida on võimalik meie arhiividest leida, et oma riigi põhiseaduse kehtestamise 100. aastapäeval (21. detsembril 2020) võiksime nooremale põlvkonnale arusaadavalt seletada, mida toona tähendasid meie põhiseaduse algussõnad: “Eesti rahvas, kõikumatus usus ja vankumatus tahtmises luua riiki, mis on rajatud õiglusele ja seadusele ja vabadusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üleüldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade /…/”.

 Mõistmaks Eesti esimese põhiseaduse väärtust, tasuks vahel üle lugeda see praeguse eesti kirjakeele kohta veidi arhailise keelekasutusega tekst.

Alustades 1. paragrahvist, kus kirjas, et ”Eesti on iseseisev, rippumatu vabariik, kus riigivõim on rahva käes”.

Arvestades nüüdismaailma keerukust, tuleb meil ehk meenutada, et Eesti Vabariigi rajajad nägid riigi tuleviku probleeme ette väga pikas perspektiivis.

Või meenutame seaduse 3. paragrahvi, mis fikseeris, et ”Eesti riigivõimu ei saa keegi teostada muidu, kui põhiseaduse või põhiseaduse alusel antud seaduste põhjal”. Ja meenutamaks muret oma kultuuri ellujäämise pärast, oli 5. paragrahvis sätestatud, et ”Eesti Vabariigi riigikeeleks on Eesti keel” .

Eesti astus oma põhiseaduse jõustamisel Euroopa riikide hulgas hoopis uude seisu, sest selle seaduse 6. paragrahv ütles selgesti: ”Kõik Eesti kodanikud on seaduse ees ühetaolised. Ei või olla avalik-õiguslikke eesõigusi ega paheõigusi, mis olenevad sündimisest, usust, soost, seisusest või rahvusest. Seisusi ega seisuslikke tiitleid Eestis ei ole.”

Eesti riigi rajajad tulid ühiskonnast, kus nad said hästi aru, kui oluline on eneseväljenduse vabadus, seetõttu oli põhiseaduse 13. paragrahvis fikseeritud, et ”Eestis on vabadus omi mõtteid avaldada sõnas, trükis, kirjas, pildis või kujutuses. Seda vabadust võib kitsendada ainult kõlbluse ja riigi kaitseks. Tsensuuri Eestis ei ole”.

Põhiseadusesse oli kirjutatud kindel soov tagada riigis kodanikele sotsiaalsed garantiid. Nii märkis 25. paragrahv, et ”majandusliku elu korraldamine Eestis peab vastama õigluse põhimõtteile, mille sihiks on inimväärilise ülespidamise kindlustamine sellekohaste seaduste läbi, mis käivad harimiseks maa saamise, eluaseme ja töö saamise, samuti omakaitse, tööjõukaitse ning nooruse, vanaduse, töövõimetuse või õnnetuste puhul tarviliku toetuse saamise kohta”.

Põhiseaduse loojad olid heas mõttes idealistid ja uskusid, et Eesti rahvas on omariikluseks küps. 27. paragrahvis kinnitati, et ”riigivõimu kõrgemaks teostajaks Eestis on rahvas ise oma hääleõiguslikkude kodanikkude näol. Hääleõiguslik on iga kodanik, kes on saanud kakskümmend aastat vanaks ja on olnud vahetpidamata vähemalt ühe aasta Eesti riikkondsuses”.

Omariiklusest ja põhiseaduse kultuurist

Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseadusel oli väga palju väärtusi. Paraku selgusid selle rakendamisel probleemid ja need oleks viidavad poliitilise kultuuri tasandile.

Spetsialistid on seni rõhutanud, et 1920. aasta põhiseaduse nõrk külg on vähene tasakaalustatus võimude vahel. Seadusandlikku võimu esindava riigikogu volitused olid väga laiad, tingides täitevvõimu nõrkuse. Sisuliselt tõi see kaasa seadusandliku võimu liigse kontrolli täitevvõimu üle.

Huvitav on praegu lugeda meie põhiseaduse sünni juures olnud meeste arvamusi.

Konstantin Päts meenutas 19. veebruaril 1937. aastal rahvuskogu avaistungil 1920. aasta põhiseaduse sünnilugu ja nentis enesekriitiliselt, et ”meie põhiseadus tehti ajal, kui kindlaid suundi riigi valitsemises veel ei olnud, kui alles olime võõra võimu alt välja pääsnud, kui meie paremad pojad alles riigi iseseisvust väerinnal kaitsid ja kui rutuga kokku tuldi, et põhiseaduse abil riiki korraldada, siis tegutseti ainult teoreetilistel alustel, mis koolitarkusest olime kaasa võtnud”.

Pätsi seletuse on omaks võtnud nii meie aja- kui õigusajaloolased, kuid vaadates tänapäeva poliitikat, tundub, et tähelepanelikult tasuks üle lugeda mõne teise juhtjuristi seisukohad, mis viitavad sügavamatele probleemidele meie kultuuris.

Poliitilisest kultuurist Eestis 21. sajandil

Mõeldes täna, 21. detsembril 2010 Eesti Vabariigi põhiseadusele, mida ikka ja jälle püüab üks või teine seltskond ”hakata parandama”, soovitaks lugeda jurist Karl Ferdinand Karlsoni (1875-1941) mõtteid samuti aastast 1937, kui ta viitab millelegi igavikulisemale.

Nimelt kirjutas Karlson, et ”oleks meil see poliitiline tarkus olnud (see tähendab, et kriisi põhjus polnud vaid põhiseaduse vead, P. J.), poleks meie vajanud 12. märtsi 1934, 8. detsembrit 1935, plebistsiiti 1936 ega rahvuskogu ennast 1937. Meie demokraatias on veel liialt palju hotentotlikku: hea on, kui mina sinu ära söön, halb aga, kui sa minu nahka paned. Aga ei suudeta ju omandada demokraatia sügavat tuuma kahe aastakümne kestel, milleks inglane vajas tuhat aastat ja mida ei omandanud iialgi Kreeka, kõigest oma geniaalsusest hoolimata”.

Meie poliitikutel tasuks Karlsoni sõnade üle mõelda: kui palju oleme kahe taasiseseisvuskümnendi jooksul saanud poliitikas targemaks-intelligentsemaks või kordame endiselt oma eelkäijate vigu? Aga sel viimasena mainitud juhul vaid uue põhiseaduse tekstiga seda vana kultuurilist viga ravida ei saa.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles