Priit Neilinn: Kõik siin ilmas kordub

Priit Neilinn
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priit Neilinn
Priit Neilinn Foto: PP

Iga vähegi ajalugu õppinud inimene teab, kuidas pärast 19. sajandi keskpaiga kartulimädanikku inimesed Iirimaalt põgenesid. Põhjus oli nälg, millest tingitud meeleheide mõnikord isegi inimsöömiseni viis. Peamiseks sihtkohaks sai Ameerika. Loodeti, et seal on võimalik kõike otsast alustada ja vabalt, inimese moodi elama hakata. Mõnikord sai see unistus teoks, ent mitte alati. Paljud ei tea, et küllalt tihti saadeti iirlastest sisserännanud tagasi Inglis- ja Iirimaale. Põhjuseks enamasti ameeriklaste tigedus igat sorti võõramaalaste suhtes, samuti usulised ja kultuurilised erinevused. Iirlased olid ju põhiliselt katoliiklased, kohalikud aga valdavalt protestandid.

Ameerikas maabunud iirlased jõudsid esimesena põhiliselt Massachusettsi osariiki. Sealne vastuvõtt oli aga väga vaenulik eelmainitud põhjustel. Rahvastiku põhiosa moodustasid inglased, kelle vaen iirlaste vastu on üldteada.

Käepärast oli juba 17. sajandil vastuvõetud seadus, mis lubas igasuguseid vaeseid ja kerjuseid tagasi kodumaale saata. Seda rakendati kohe ja täie karmusega ka iirlaste puhul. Inglismaale suunduvatele laevadele sunniti minema neidki, kes 40 aastat Ameerikas elanud olid ja seal end tõesti koduselt tundsid. Isegi eakate inimeste palveid ei võetud kuulda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles