Tartlastel on vaim, tallinlastel vanake, aga meil Pärnus Vovka

1. jaanuaril 2011.

FOTO: Ants Liigus

Nagu korrutustabel või laused armastatud linateostest on põlvkondadele pärnakatele pea sisse kulunud fraas “Sjenti on?”. Selle eest on hoolt kandnud Vovka, kes siinkandis on legendaarne nagu lehmakomm ja inimestele lähedasem kui Brackmann.

Märtsis 2010.

FOTO: Urmas Luik

Märtsis 2003.

FOTO: Ants Liigus

Jaanuaris 2001.

FOTO: Urmas Luik

Juba aastakümneid, iga jumala päev, riigikorrast ja ilmast sõltumata, tuleb Vovka Sindist Pärnusse raha tegema ja inimeste tuju uueks looma. Nii ka teisipäeval, mil toimetus üritas sotti saada, millega mees oma päevi täidab.

Kui palju ta raha teenib või millele seda kulutab, me teada ei saanudki. Küll saime teada, et Vovka, kodanikunimega Vladimir Vetsin …

… on uudishimulik ja osavõtlik

Veidi enne kella kümmet hommikul paelub korjeringil Vovka tähelepanu asjaolu, et Pärnu Keskuse küljeuksed on pärani. Selline normist kõrvalekalle ei anna mehele rahu.

“Uks on lahti, mjiks uks lahti on?” nõuab ta Hawaii Expressi uksel kõõludes sealselt töötajalt aru. “Pane uks kjinni, kjülma tulep, uks kjinni, kjülma tulep, kjülma tulep,” vadistab ta murelikult, ignoreerides põlglikult soovitust edasi astuda. Kui poodnik seepeale väidab, et on karastatud ega karda külma, toob Vovka uued argumendid lagedale. “Pane uks kjinni, varastatakse, pane uks kjinni!” manitseb ta üha nõudlikumaks muutuva häälega.

Et teda aga kuulda ei võeta, trambib ärritunud Vovka meetri kaugusel lund lükkava koristajatädi juurde ja pärib tollelt toimuva kohta selgitust. Koristajad on üldjuhul kõige paremini informeeritud ja Vovka õnneks ei komista ta erandi otsa. Nii saabki ta teada, et segaduse põhjustas avarii.

Juba märksa rõõmsamalt ründab Vovka nüüd järgmise lahtise ukse juurde ja hüüab poes sagivatele näitsikutele: “Avarii! Jah?” “Jah,” kostab kajana vastuseks. “A mjis avarii?” ei saa Vovka päriselt rahu.

… oskab daamidega ringi käia

Jõudnud Port Arturisse, surub Vovka end ühe tädi kõrvale istuma. Veidi kössi hoides laseb ta mõtlikul ilmel möödujaid silmitsedes pöidlaga kiiresti-kiiresti ühest suunurgast teise, otsekui sügeleksid tal igemed.

Hügieenilised protseduurid katkevad kohe, kui Vovka vaatevälja on ilmunud peenes mantlis hilisesse keskikka jõudnud daam. Sellised on Vovka lemmikud. “Tere!” ütleb mees. Niimoodi poolküsiva tooniga, nagu talle omane.

Kui proua temast välja ei tee, krapsab Vovka pingilt, manab näole avala naeratuse, kummardab lugupidavalt, puurib oma kavalad sõstrasilmad daami silmadesse ja teretab veel kord.

Sellised maneerid sulatavad jää. Mõistvalt avab daam oma ridiküli, võtab sealt rahakoti ja ulatab Vovkale kümnekroonise rahatähe. Enamgi, seepeale avab Vovka pinginaabrist vanadaamigi rahakotirauad ja saab veel mitme krooni võrra rikkamaks.

… huvitub kunstist ja kirjandusest

Nagu paljudele meeldib Vovkalegi hommikuti end kohvikus žurnalistikaga kurssi viia. Kella poole kümne paiku astub ta sisse sõõrikukohvikusse, poetab taarakoti viisakalt ukse kõrvale, tervitab kaaskohvikulisi ja haarab siis, ilma et midagi telliks, varnast värske Päevalehe. Laotab selle lauale ning lappab sügavale lehe kohale kummardudes ja näpuga püüdlikult järge vedades selle kaanest kaaneni läbi.

Täpselt niisama tähelepanelikult nagu Maxima tootekataloogi või Port Arturi eest lumehangest sikutatud emapalka tutvustava broðüüri. Tõsi, lugemise peale ei hakka ta neist ühegi puhul oma kallist aega raiskama.

… on töökas ja järjekindel

Vovka ei tuia huupi linna peal, vaid tallab järjekindlalt ühtsama rada. Väikeste kõrvalekalletega on tal kolm trajektoori. Põhiliselt kulgeb ta tee Rüütli tänavalt Nikolai tänavale, sealt Veereva Õlle kõrtsi eest läbi lõigates Uuele tänavale, mida kaudu sammub mees Pühavaimuni, sealt uuesti Rüütlisse, seejärel Hommiku tänavat pidi Port Arturini ja siis tagasi Rüütli tänavale.

Pikema ringi puhul põikab Vovka Rüütlist kas Munga tänavasse, mille kaudu kõmbib kontserdimaja juurde, sealt Port Arturi ette või piki Hospidali Kuninga tänavale ja seejärel Hommikut pidi Port Arturini. Ent alati jõuab ta tagasi Rüütli uulitsale. Bussijaamast möödudes ei jäta ta sellele ringi peale tegemata. Samuti ei möödu Vovka sisenemata Cibuse pagariärist ega bussiootesaalist. Ega Georgi kohvikust.

Niimoodi ringiratast lastes trambib ta, kolisev taarakott üle kookus turja või käe otsas kõlkumas, kümneid kilomeetreid. Aeg-ajalt end hüüatustega “Paidjom, aitäh, paidjom!” ergutades.

… eelistab taarale raha

Oma teel ei jäta Vovka ühtki prügikonteinerit inspekteerimata. Leiab ta sealt mõne pudeli, rändab see kotti. Aga ega ta prügi sees suurt sobrada viitsi. Taarast enam paneb mees rõhku sularaha kogumisele. Lähtudes põhimõttest “kes senti ei küsi, sellele krooni ei anta”. Ja kui krooni ei anta, tuleb sedagi küsida. Ehk siis juhul, kui talle poetatakse peo peale mündid, pärib ta ilmtingimata kroonide järele. “A rohkem ei jole?” küsib Vovka, kes midagi juhuse hooleks ei jäta. Ja uurib igaks juhuks veel kord: “A sjenti on?”

Lahkesti on Vovka valmis kogu raha enda kätte võtma. Ent täpselt niisama avalalt tänab ta puhul, kui talle sentigi ei anta. Nagu teretab kõiki oma kuulderaadiusesse jäänuid. Seda oskab ta teha nii eesti, vene kui soome keeles.

Oma teel kohtab Vovka igasuguseid inimesi ja suhtumisi. On neid, kes tema tervitust millekski ei pea ja temast kõrgil ilmel mööda vaatavad. Ja neid, kes moka otsast vastu teretavad ja siis seljataga mõne iroonilise kommentaari pillavad. Kõige rohkem aga leidub neid, kes teda nagu vana sõpra tervitavad. Viimati mainitutega ajab Vovka ärijutu kõrval heal meelel törtsu seltskondlikku loba. “Uus aasta tuleb varsti,” kõlas tema käibesentents detsembri viimastel päevadel. Millele ta ilmtingimata teadvalt lisas: “Euro tuleb varsti.”

… tõmbab kõvasti suitsu

Tiiru peale kulub Vovkal tavaliselt kaks sigaretti. Ühe süütab ta Rüütli tänaval, pärast Georgi kohviku külastamist. Teise bussijaamas. Olgu öeldud, et konisid Vovka ei korja. Tal on taskust võtta oma suitsupakk, mida mõnikord aitavad täita suure südamega inimesed.

“Tere, Vovka! Suitsu tahad? Ma annan sulle,” ulatab keegi naine talle ööklubi Sugar ees sigareti. Ilma et Vovka oleks seda küsinud. “Sul külm ei ole?” uurib naine veel osavõtlikult. Viimaks annab ta Vovkale kolm eurosenti ja loeb sõnad peale, et ta need muudest müntidest eraldi paneks, kuna nende eest saab ostma hakata alles mõne päeva pärast. Armulikult laseb Vovka end õpetada, ehkki teab väga hästi, mis eurod on ja millal need kehtima hakkavad.

Juhtub sedagi, et Vovkal endal tuleb tubakatooteid jagada. “Vovka, kuule, anna üks suits, ma annan sulle kaks krooni!” ujub töötu ehitaja moodi sell talle Rüütli tänaval külje alla. Ise samal ajal münte peos loksutades.

“Ei saa, otsas on,” kohmab Vovka sammu kiirendades. Endal sigaret hammaste vahel kärssamas. Aga pöörab siis kannalt ringi ja teatab, et tegelikult tal mõni veel on. Ilmselt raalis välja, et kaks krooni sigareti eest on õiglane hind.

… peab raha üle rangelt arvet

Umbes kella ühe paiku päeval rikub Vovka mustrit. Kui muidu läheb ta Port Arturi poolt tulles kõigepealt Cibuse kohvikusse ja alles seejärel bussijaama ootesaali, siis nüüd jätab ta pagariäri vahele ja marsib joonelt bussijaama. Jälgede segamiseks on põhjust. Nimelt on aeg küps teenistuse kokkulugemiseks.

Selleks toiminguks poetab Vovka end bussijaamas pingiotsale. Suutes seda teha nii, et jääb kogu saali poole seljaga. Veab end siis veel rohkem küüru kui tavaliselt ning tirib mütsi peast. Paljastades nõnda hallisegused pisut sakris juuksed. Ajab seejärel käe sügavale jopetaskusse ja sikutab välja peotäie münte.

Hoolikalt kätt silmade kõrgusele tõstes ja pobisedes arvet pidades, tõstab ta need ükshaaval pihust teise ja puistab mütsi sisse. Peotäis teise järel, kuni 20 minutit hiljem on viimane kui münt mütsi sisse rännanud. Seejärel raputab Vovka sendisaagi kilekotti, veab sellele tugeva sõlme peale ja peidab taskusse.

Teeb siis linna vahel tiirutades aja parajaks, kuni kella kaheni, kui buss number 40 ta linnast ära sõidutab. Ent ega Vovka töö ega territoorium pelgalt linnasüdamega piirdu. Riia maanteel hüppab ta Tammsaare peatuses maha ja astub pikki samme võttes möödaminnes spordihoone ja Maxima prügikastidesse kiigates Kaubamajakani. Seal rassib ta inimeste ja prügikastide vahet pendeldades õhtutundideni.

Nõnda kordub see päevast päeva, aastast aastase, kümnendist kümnendisse. Nõnda saadakse legendiks.



Rahvasuus levivaid seiku Vovka kohta

 Senti hakkas küsima krooni kehtestamise järel. Enne seda küsis pudeleid.
 Küsib raha ainult tööajal, kui tööriided seljas.
 Ta oleks rikas nagu nui, aga ema ja õde võtavad talt kogu raha ära.
 Ei joo tilkagi alkoholi.
 Pole eales midagi varastanud.
 Tõmbab ainult Marlboro sigarette.
 Päeval lõhub puid ja on kiirem ja vastupidavam kui puulõhkumismasinad.
 Kogu raha annab õele, kes on teda terve elu hooldanud.
 On end aastatega miljonäriks sobranud.
 Pole päevagi koolis käinud.
 Imelikuks jäi pärast kolmandas klassis põetud meningiiti.
 Tal oli pudelite eest autoraha kokku aetud, aga see varastati ära.
 Tema pangaarvele on kogunenud üüratu summa, kuid ta ise ei tea sellest.

Allikas: internet

    Tagasi üles