81aastasel nägemispuudega Surju proual võttis neli kuud jändamist, et hankida riigipoolse soodustusega vähem kui kümme eurot maksev luup. Isikliku abivahendi taotlemise kord on keeruline ja pole ühist seisukohta, mil viisil seda lihtsustada.
Pensionär hankis luubi ostmiseks neli kuud tõendeid (12)
Vilma Kuningas nimetas ülemöödunud reedel postiga saabunud kuuekordselt suurendavat valgustusega luupi bürokraatia õieks, sest toimetama hakkas ta hädavajaliku abivahendi hankimiseks juba jaanuarikuus.
Eriti nördinud on proua, et juba ammugi määratud sügavale puudele vaatamata tuli tal veel pabereid hankida tõestamaks, et nägemine on tõesti halb. Kuningas näeb nii kehvasti, et ei erista, kas maas on puuoks või oksa vari. “On ju selge: kui inimesel on puue, läheb tal mingeid abivahendeid vaja,” pahandas ta.
Sobiva luubi valis eakas daam välja juba 17. märtsil. Soodushinnaga maksab see 8,50 eurot. Ilma abivahendi kaardita oleks pensionäril tulnud suurendusklaasi eest tasuda 85 eurot.
Kuninga üllatuseks ei andnud perearst talle vajalikku tõendit, sest alates selle aasta 1. jaanuarist on nõutud optometristi või silmaarsti otsus.
Kuna silmaarstile võivad järjekorrad ulatuda nelja kuuni, valis proua välja Pärnus bussijaamale kõige lähemal asuva optometristi ja sai tema juurde aja 27. aprilliks.
Aga ka seal ei läinud asjad nii libedalt, nagu proua lootis, sest spetsialist väitis esialgu, et tema määrab ainult prille. “Olin talle vist esimene klient, kes midagi sellist küsis,” arvas Kuningas.
Abivahendi kaardi taotlemisekski tuli väga halvasti nägeval Kuningal Pärnusse sotsiaalkindlustusametisse kohale sõita. “Ega ma ilma abita oleks saanudki sinna mindud. Ma ei orienteeru selles majaski, abiline ajas seal asju ja aitas dokumendid üles otsida,” rääkis ta.
Viimase toimetusena tuli optometristilt saadud tõend postiga silma abivahendite müüjale lähetada. Aadressi kirjutas ümbrikule kohalik postiljon, sest Kuningal ei lase nägemine seda endal teha.
Luubi hankimiseks tuli linna vahet käia viiel korral. “Selle kättesaamine tekitas palju tüli ja sekeldust,” võttis südikas proua jaanuarikuust alanud saaga kokku.
Eesti perearstide seltsi esimees Diana Ingerainen kommenteeris, et meil tõesti jooksutatakse inimesi. Piisaks, kui pärast inimese vajaduse selgeks tegemist läheks info abivahendite poodi ja sotsiaalkindlustusamet maksab soodustuse osa kinni.
Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna riigimeetmete juhi Raimo Saadi sõnul käib töö infosüsteemide arendamisega, et minna 2017. aastal üle elektroonsele korraldusele, mis võimaldab inimesel pärast arsti juures käimist otse abivahendeid pakkuva ettevõtte poole pöörduda, ilma et ta peaks sotsiaalkindlustusametisse minema.
Samas ei ole osapooled kokku leppinud, kes peaks abivahendite tõendeid väljastama, et inimesel ei tuleks kuude kaupa neid taga ajada, enne kui ta vajaliku asja kätte saab. Eesti perearstide selts on aastavahetusel jõustunud seadusemuudatuse osas seisukohal, et perearstid ei hakka väljastama sotsiaaltöö valdkonda kuuluvate isiklike abivahendite tõendeid.
“Enamik abivahendeid on lihtsad ja nende taotlemiseks pole vaja meditsiinilist pädevust, piisab sotsiaaltöötaja pädevusest,” rääkis Ingerainen.
Nägemise abivahendeid müüva Janar Vaigu sõnade järgi kuulub luup elukvaliteeti parandavate abivahendite hulka. “Perearst peaks teadma inimese põhiprobleeme. Kas see võtab tüki küljest, et tavaline tõend välja kirjutada? Perearstidel on kõige rohkem infot inimese kohta,” leidis ta.
Sotsiaalministeeriumi esindaja jutu järgi täpsustatakse perearstidega, milliseid abivahendeid võiksid ja peaksid perearstid määrama. “Kui aruteludest järeldub, et perearstid võiksid siiski mõningaid optilisi abivahendeid määrata, tehakse määrusesse muudatused,” sõnas Saadi.
Sotsiaalministeerium kaalub ühtlasi laiendada abivahendite vajadust määravate spetsialistide ringi.