Sloveenias Nova Gorical toimunud Erasmus+ "The EU: a free cultural exchange area" projektikohtumisel osalesid õpetajad ja õpilased Türgist, Lätist, Eestist ja Sloveeniast, tehti vaheülesannete kokkuvõte ja tutvuti kohaliku kultuuriga.
Ühisgümnaasiumi õpilased ja õpetajad külastasid Sloveeniat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viie päeva jooksul sõitsime läbi Lääne-Sloveenia ja külastasime eri ettevõtteid ning olulisi kultuuriloolisi paiku: tutvusime Nova Gorica naaberlinnade ajalooga, liikudes piirilinnast Miranist Vahemere-äärsesse Pirani ja pealinna Ljubljanasse, käisime veine, sinke ja oliive tootvates perefirmades ja karstikoobastes.
Meid vastu võtnud Nova Gorica linn on Itaalia piiril asuv oluline administratiiv- ja hariduskeskus, mis pöörab suurt tähelepanu turismi arendamisele. Piirkonna igas väikelinnas võttis meid vastu kohalik linnapea, kes tutvustas omavalitsuse ajalugu ja traditsioone. Sloveenid on väikerahvas, kes nagu eestlased on võõrvõimude all elusana püsinud ainult tänu tugevale rahvuslikule identiteedile.
Meid vastu võtnud linnapead rõhutasid, et sellegi projekti eesmärk on edendada koostööd, leida seda, mis meid ühendab, ja tagada nii rahulik tulevik. Sloveenid teavad, mida tähendab võõrvõimu all elada: rahvas sai esimest korda ajaloo jooksul omaenda riigi alles 1991. aastal. Jugoslaavia loomine oli läbi lõiganud paljude perede elu, puudutades mitte üksnes elavaid, vaid ka surnuid: Itaalia-Sloveenia piirilinnas Mirenis jooksis Jugoslaavia-aegne piir diagonaalis läbi surnuaia. Nüüd on kalmistul muuseum Pomni Sa Name (sl mäleta mind), mis meenutab, et pagulane võib saada meist igaühest.
Erinevalt Eestist, kus haldusreform väikesi omavalitsusi liidab, on Sloveenia läinud teist teed: 1998. aastal alustatud haldusreform püüab riiki detsentraliseerida. Nii on loodud palju väikseid omavalitsusi, mis teevad tihedat koostööd.
Eestlane tunneb end sel maal koduselt: enam kui 70 protsenti riigi territooriumist katab mets, ümbrus on puhas ja korras, iga maja ümbritseb väike aiamaa, eelistatakse kohalikku toitu. Ka probleemid, nagu madal iive, on meie omadega sarnased.
Meil on sloveenidelt õppida: riigis on palju väikeettevõtteid, mis tagavad ühest küljest selle, et riigile laekub maksutulu, teisalt aga on inimestel tööd ja iga piirkond areneb. Ajal, mil oleme harjunud, et iga toode on valmistatud Hiinas, oli huvitav liikuda maal, kus alates tänavakohvikus asuvatest toolidest kuni ettevõtete sisustuseni oli kõik toodetud kvaliteetselt ja maitsekalt oma riigis. Sloveenial on palju maavarasid (meie sõitsime mööda tsingi- ja pliikaevandustest), keskkonnale pööratakse väga suurt tähelepanu.
Itaalia-Sloveenia piirialal seisvas Kostanoviča kloostris asuvad Prantusmaa viimase kuningliku perekonna matmispaik ja rariteete säilitav keskaegne raamatukogu, milles hoitakse muuhulgas 16. sajandil ilmunud Adam Boskovici koostatud esimest sloveenia keele grammatikat. Šmartno kindluses selgitasid Nova Gorica gümnaasiumi õpetajad Suzana Černe ja Ines Vižin meile sloveenide ajalugu: aastasadu on sellest maast üle käinud nii roomlased, austerlased, ungarlased, türklased kui serblased.
Movia veinikeldris, mis toodab ka oliiviõli ja mis annab tööd 400 perekonnale, selgitati veinitootmise aspekte. Iga pere toodab Sloveenias oma veini, kuid vein on väga oluline ekspordiartikkel, seetõttu on selleski ettevõttes veinitootmine põhitöö vaid 20 inimesele. Sloveenid panustavad traditsionilistele teadmistele muudes valdkondades: 19. sajandi kingsepatraditsioone edasiandev Ciciban sai jalatsivabrikuks Jugoslaavia päevil, tootes ortopeedilisi jalanõusid. Kui vabrik 1990ndatel pankrotistus, ostis kohalik kingsepaperekond selle ära ja tänapäevani on kõik tehases toodetud jalatsid anatoomilised. Sloveenia suurim jalatsivabrik annab tööd 166 inimesele ja juhtkond peab väärtuseks peresõbralikkust: tööpäev lõpeb juba kell 15, sest enamik töötajatest on naised ja nii saavad nad õhtupoolikul laste eest hoolitseda.
Spintec on rahvusvaheline ettevõte, mis kuulub sloveenidele ja toodab nii päris kui online-kasiinode mängulaudu ja mänge. Õpilastele selgitati selle tööstusharu spetsiifilikat, firma on eriline selle poolest, et toodab masinad algusest lõpuni ise ega kasuta alltöövõtjaid. Põhiosa toodetest läheb maailma suurimasse meelelahutuslinna Macausse.
Peale ettevõtete tutvustati meile Kobaridis esimese maailmasõja muuseumi, räägiti seda piirkonda läbinud rindejoonest ja sõja mõjust inimeste elule. Külastasime Škocjani koopaid, kus selgitati karstinähtuste mõju ja koobaste uurimise ajalugu. Saime teada, et enamik karstialasest teaduslikust sõnavarast on tulnud sloveenia keelest, sest siit sai koobaste uurimine alguse.
Viimasel päeval viibisime Nova Gorica gümnaasimi tundides, kus iga maa õpetajad ka oma ainet ja maad tutvustasid. Viie paralleeliga gümnaasiumis õpib ligemale tuhat õpilast. Kes tahab edasi ülikooli minna, peab riigieksami sooritama ühes võõrkeeles, emakeeles ja matemaatikas. Emakeele eksam kontrollib kõiki keeleoskuse aspekte: kahe tunni jooksul tuleb kirjutada 800 sõna pikkune essee, juunis on 90 minutit kestev grammatikaeksam (formaadilt ehk võrreldav meie põhikoolieksami grammatikaosaga) ja siis 30 minuti pikkune suuline osa. Viimast, mis annab 20 protsenti lõpphindest ja mille eest paneb hinde kooli eksamikomisjon, kardetakse, sest lugemisteksti lõpus olevast kolmest küsimusest võib üks kontrollida ükskõik mis gümnaasiumiaastate jooksul õpitud sloveenia keele faktiteadmist.
Kuigi Sloveenia õpetajad teenivad Eesti õpetajatest suuremat palka, ei taha noored õpetajaks saada: Nova Gorica gümnaasiumi õpetajate keskmine vanus on 57 aastat.
Seekordse projektikohtumise tipphetk oli õpilaste valmistatud nelja riigi tüüpilistest toiduainetest koostatud retseptide järgi tehtud toitude degusteerimine ning väike kontsert. Kohal olid vanemad ja kohaliku omavalitsuse esindjad. Õpilased said toitu valmistada päris restorani köögis ja tutvuda nii moodsate toiduvalmistamisseadmetega.
Nii nagu ütles Nova Gorica gümnaasiumi direktor Jasna Rojc oma tervituskõnes, on turistina reisimine üks asi, kuid Erasmus+ projekti abil ei vaata me üksnes monumente, vaid sügavamalt ühiskonna sisse. Seekordse kohtumise järel võime tõdeda, et meil on eurooplastena rohkem sarnasusi, kui eemalt vaadates arvata oskame. Järgmine kohtumine toimub sügisel Lätis Liepajas.
Õpetajaid oli partnerriikidest kokku 23, õpilasi 26, koos vastuvõtjatest sloveenidega üle 50. Eesti poolt osalesid lähetuses prantuse keele õpetaja ja projektijuht Liis Raal-Virks, muusikaõpetaja Kadri Keskküla, kunstiajaloo õpetaja Marika Ristmäe, emakeele ja hispaania keele õpetaja Kersti Jürgenson. Õpilastest Gaius Murrand, Johann Saamann, Jana Liivrand, Anita Beljanina, Mall Haas ja Mareli Reinhold.