Isa kiri pojale
Tere! Kuna sa minu telefonikõnedele ei vasta, otsustasin sulle kirjutada kirja tavalisel paberil. Need internetiga saadetud meilid tunduvad kuidagi avalikud, internetist saab liiga lihtsalt informatsiooni absoluutselt kõige kohta, mis meie ajal loeti ebamoraalseks.
Praeguses elus justkui polekski neid mõisteid: moraalsus ja ebamoraalsus. On reklaam ja antireklaam. Ning viimane on palju huvitavam. Sa ju tead, et nägin sind demonstratsioonil vikerkaarevärvides lipu all. Mind teevad murelikuks sinu homoseksuaalsed hoiakud, sest sa oled minu poeg.
Tunnen sind lapsepõlvest toreda ja naljahimulise marakratina. Meile emaga tundub, et nüüd, kui oled lõpuks haritud noormees ja omad uues elukohas uut töökohta, oled liialt tagasihoidlik. Lapsena sa loomult häbelik ei olnud. Näib, et sul pole eriti palju sõpru, kui mitte lugeda „sõpradeks“ neid minule ebameeldivaid, kummalise näoilmega noormehi, kes sinu ümber tiirlevad.
Just tiirlevad, sest teie omavaheline suhtlemine on mulle vastuvõetamatu. Kas sa oled masenduses seetõttu, et pead kõike meie eest varjama? Meie emaga oleme juba ammu sellest teadlikud. Ema pidi silmad peast nutma. Nüüd, kui ta on rahunenud, ei ole vaja käia meile demonstreerimas järjekordset pruudikandidaati, sest me ju saame aru, et see kõik on bluff. Kustkohast sa neid küll leiad? Võib-olla on nad niisama lilla suunitlusega, kui sa ise? Tundub, et teid on maailmas juba nii palju. Kui ma sellele mõtlen, tõusevad mul juuksed peas püsti. Võib-olla polegi te varsti enam vähemuses.
Minu noorusajal oli selline käitumine kuritegelik ning sinusugune mees oleks kohe trellide taha sattunud. Rõõmustame, et praegu pole nõukogude aeg. Meie ajal ei juletud seda nii massiliselt tunnistada. Olime ka tugevas infosulus. Sellised inimesed tulid vanglast, oli ka juhtumeid sõjaväes. Seda kõike varjati hoolega.
Minu tutvusringkonnas ei tekkinud kellelgi isegi niisugust mõtet. Kuigi olime kuulnud midagi muusikute, kunstnike ja kirjanike ebatavalisest käitumisest, tulid sellised uudised ikka väljamaalt. Saime sellest aru, sest kõik need inimesed olid ju esteedid.
Juba vahva sõdur Švejk on maininud, et homoseksuaalsus tuleneb estetismi olemusest. Nõukogude inimene oli lihtne tööinimene ja igati moraalne. Võib-olla ongi moraali langus tänapäeval meile sellise põntsu pannud. Kas see käibki demokraatiaga kaasas? Ilmselt tegid oma musta töö ka need kaks kahekümnenda sajandi suurt sõda.
Pärast sõdasid oli ju meeste valik väiksem kui rinnahoidjate valik. Siis leiutas inimene preservatiivi ja moraal langes veelgi. Minu mõistes kõik need lillelapsed või hipid, kes ei tundnud muret ei eilse ega homse pärast, ei olnud muud kui seksinäljas lõdva püksikummiga olevused. Nad olid põgenikud tõelisest elust luule maailma, neil olid vahendid, et niimoodi midagi tegemata ära elada. Meie ühiskonnas ei saanud ilma tööta ellu jääda.
Tean, et oled igati asjalik ja korrektne. Samas ka tõsine ja arukas töötaja - tõeline professionaal ja leid sinu tööandjale. Kuid oled vist oma tõsise töötegemisega läinud liiale. Näen vaimusilmas, kuidas sa hiilid, silmad maas, oma töökoha juurde ning pingutad, et jääda nähtamatuks. Oled alistunud saatusele nagu mees, kes ei saa oma õnnetuses naisi süüdistada. Hoidud naistest hoopis eemale ja kõige rohkem kardad, et keegi neist hakkab sind piirama.
Sa ei ole olnud alati selline. Kuhu sa kaotasid oma elurõõmu? Kas käib see kõik teiesugustega kaasas? Kas kardad, et saladus tuleb avalikuks? Ning et avameelne ülestunnistus, mis puhastaks hinge, määrib sinu nime? Kui julged selline olla, peab julgema endaga ka elada.
Kas sa veel mäletad, kuidas tahtsid kuueaastaselt saada tuletõrjujaks? Aga kuulsaks jalgpalluriks? Siis, kui olid kümnene. Kuidas ennast treenisid, jooksid hommikuti pargis, tõstsid rõdul hantleid ja käisid poistega harjutamas. Õppisid hästi, käitusid korralikult, kunagi polnud sinuga pahandusi. Olime emaga õnnelikud, rahul ja uhked sinu üle. Kuueteistkümneselt läksid endast vanema kutiga jalgrattamatkale …
Oleksin pidanud kohe taipama, kes see teine noormees tegelikult on, kuid ma ei taibanud! Matkast võttis osa palju noori inimesi, lihtsalt teie kahekesi olite ühes telgis.
Koju jõudes olid kui ümbervahetatud. Arvasime emaga, et oled esimest korda tõeliselt armunud (ning seda sa ju olidki). Uurisime ettevaatlikult, kes võiks olla sinu väljavalitud tütarlaps. Olime mures su hinnete pärast koolis. Miski pole aga nii hull, kui esmapilgul tundub, vahel on see hullem. Kirbud leiavad alati koera. Kaua aega ei saanud me millestki aru. Kas oleksime suutnud veel midagi päästa? Praegu on hoopis teine aeg ja teine suhtumine asjasse. Me pole sellest kõigest veel sinuga rääkinud, aga peaks. Vahel on mul tõesti hirm, et sa ei pea vastu ja tõstad enda vastu käe.
Tule kapist välja ja ära hoia oma andeid peidus! Kas keegi sinu töökaaslastest üldse teab, kuidas sa mängid kitarri või kui palju tõsiseid raamatuid läbi lugenud oled? Kui hea jalgpallur sa olid lapsepõlves? Kindlasti pole sa kellelegi sellest maininud. Võib-olla ainult sind ümbritsevatele homodest noormeestele. Kas nemad oskavad seda hinnata? Nende seltskonnas veedad kogu oma vaba aja. Kas oled mõelnud tulevikule ja vanadusele? Sellele ajale, kui meid emaga enam ei ole. Kellele võid siis toetuda, kui sul oma lapsi pole? Kas sa ei karda üksindust? Muidugi on küsimusi alati kergem esitada kui neile vastata.
Kuid ükskord peame sellest ausalt rääkima.