Tänan Pärnu linnapead Romek Kosenkraniust, kes vastas 4. juuni Pärnu Postimehes minu kirjakesele "Meeste mõtlemisest" (PP 28.05). Palun vabandust, et eksisin Natura 2000 ala piiride ulatusega, Eesti piirangute kaardilt näpuga järge ei ajanud.
Kaja Must: Palun vabandust, härra linnapea! (10)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seadus sätestab, et naisteranna sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on sonnide ja roostiku ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. Seadus ei luba kaitsealal kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut, anda ehitusluba.
Minu arvates laius kaitseala kogu varasema naisteranna ulatuses, mis on täiesti mõistetav, sest nüüdseks hävitatud konnatiik või nagu härra linnapea väljendas – haisev mudamülgas – asus küll teisel pool laudteed, kuid ei erinenud oluliselt vahetus läheduses olevast kaitseala roostikust.
Erinevus oli vaid selles, et sonnis oli pisut rohkem vett ja selles elasid kõred. Kõred aga elavad vaid väga puhtas vees.
Teatavasti on kõre ohustatud liik. Eestis on vaid 15 kõre elupaika, kus kokku võib olla vaid tuhatkond juttselg-konnakest. Kõre on kohastunud eluks päikesepaistelistel luite- ja nõmmealadel ning ranna- ja luhaniitudel.
Juttselg-kärnkonna ehk kõret päästetakse Saaremaaal lageraiega. Harilaiul 50 hektari suurusel alal loodetakse raadamise tulemusel taastada kõre asurkond. Selleks kulub palju tööd ja ressurssi.
Mõni aasta tagasi viidi Manijalt veerandsada kärnkonna Kopenhaagenisse, kus neid kunstlikult paljundati. Hiljem toodi kümme tuhat kullest Matsallu.
Konnakesed saavad suguküpseks alles kolmandal eluaastal, nende arvukuse taastamisega nähakse palju vaeva. Seetõttu on kõre peale esimese kaitsekategooria kantud Euroopa Liidu loodusdirektiivi neljandasse lisasse.
Eesmärk on tagada olemasolevate asurkondade säilimine ja liigi arvukuse üldine tõus. Seda eesmärki loodetakse saavutada eelkõige kõre elupaikade taastamise ja hooldamisega.
Ilmselt ei ole Pärnu linnaisad sellest kunagi midagi kuulnud, sest Pärnus löödi kopp maasse ja pikemalt mõtlemata hävitati üks vähestest kõre elupaikadest – haisev sonn. Millest siis see hais? Erutatud olekus eraldab kõre enesekaitseks valkjat haisvat vedelikku. Meid, päevitavaid naisi, kes tuulevarju otsides pugesid luidete ja konnatiigi vahele, kõred ei kartnud. Haisu ka ei olnud.
Olgugi et õigel ajal ei märgatud sonni kaitseala hulka arvata, on kahju korvamatu. Kuigi ma olen tänulik selle eest, et naisterand on infotahvlitega tähistatud ja randa on toodud mõni rannapink, tahan otsuseid vastu võtvatele meestele öelda: õppige nägema tervikut!
Seadus lubab teha küll lollusi, kuid otsuseid tehes tuleb arvestada paljude asjaoludega. Pärnu on olnud mõnus, rahulik ja romantiline puhkeala koos Rannapargi, naisteranna, kuursaali ja muusikaga.
Rannajalg- ja -võrkpalliväljakud selles piirkonnas lõhestavad miljööd oma müramögafonide, kisa ja käraga. Unustusse on jäetud Raimond Valgre monumendi ümbrus.
Meie, naiskogu Kadri liikmed, otsustasime puhastada umbrohust Valgre lillepeenra ja istutada sinna roosid. Me ei suuda taastada kõre elupaika, suudame kasvatada roose. Õitsegu roosid rannaliival, õitsegu need nii kõrede, Raimond Valgre kui ka kaunite romantiliste aegade mälestuseks!
Kaja Must, luitenaine