Sintlased mälestasid riigi- ja kirjameest Seljamaad

Julius Friedrich Seljamaa surmast möödus 17. juunil 80 aastat. Sindi linna esinduse ja diplomaatide osalusel peeti sel päeval Tallinnas puhkava väljapaistva riigi- ja kirjamehe kalmul mälestushetke.

Seljamaa on sündinud, õppinud ja mõnda aega töötanud Sindis, mis selgitabki põhjust pöörata tema sünnipaigas erilist tähelepanu teenekale Eesti poliitikule. Rahumäe kalmistul rivistusid Seljamaa perekonna haua äärtele sinimustvalgeid lippusid hoidvad Sindi gümnaasiumi õpilased. Riigikogu ja Eesti lipu seltsi kingitud kuldsete narmastega lippu hoidis õpetaja Lembit Roosimäe. Sindit esindasid ka linnapea Marko Šorin, muuseum, ajalooklubi ja lipu seltsi Sindi osakond.

Hauamonumendi jalamile lillekorvi asetanud, osundas Šorin, et see pole linnavalitsuselt. Lintidele oli kirjutatud: "Julius Seljamaa mälestuseks Sindi linnalt." Lillekorviga tulid ka Sindi gümnaasiumi õpilased. Välisministeeriumi nimel tõi lilled Jüri Trei. Küünla süütas ja kaunistas samuti lilledega vanaisa rahulat Julius Seljamaa pojapoeg Jüri Seljamaa.

Trivimi Velliste, endine välisminister ja Eesti Vabariigi suursaadik ÜRO juures jutustas sellest, kuidas Seljamaa kalmul meenus talle 40 aasta tagune aeg, millal nõukogude okupatsiooniaegses ühiskonnas sosistati keelatud kirjandusest. „Inimesed andsid neid raamatuid käest kätte üksteisele lugeda,“ rääkis suursaadik ja nimetas ühena neist Seljamaa raamatut “Päiksepaisteline revolutsioon“, toimetatud trükki Tallinnas 1924. aastal. Raamat jutustab Seljamaa elu ajajärgust Petrogradis (tookordne nimetus). Vene ilmariik oli kokku varisenud ja asemele tekkinud lühikeseks ajaks demokraatlik Vene.

Samal ajal korraldasid eestlased Nevski prospektil võimsa meeleavalduse, kus umbes 40 000 eestlast marssis sinimustvalgete lippude all. Petrogradi võim oli ehmatanud eestlaste arvukusest ja nõnda paljudest lippudest. Petrograd oli sel ajal üks suuremaid eestlaste linnu, arvatavalt 120 000 eestlasega. „See oli meeleolu tõusu ja lootuste aeg, kui Eesti poliitikud asusid Petrogradis, Tartus ja Tallinnas. Kolm linna esitas demokraatlikule Venemaa valitsusele nõude Eestis autonoomia kehtestamiseks,“ rääkis Velliste.

Seljamaa kirjeldab Vene riigiduumasse valitud eesti poliitikuid, kes jälgisid Tauria paleesse kogunenud demokraatliku parlamendi saadikute mõttevahetust Venemaal toimuva üle. Kui eestlased olid hulk aega nende kõnesid kuulanud, otsustati Petrogradist lahkuda kodumaale. Kardetu osutuski tõeks: demokraatia kukutati ja Venemaa muutus veelgi hullemaks, kui oli olnud tsaaride ajal. Üsna varsti muutus Venemaa diktaatorlikuks terroririigiks. Aga Estonia majas otsustati alustada ettevalmistusi Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks. Kui veel hiljuti oli autonoomia suur unistus Vene impeeriumi koosseisus, siis mõni aeg hiljem leiti juba, et autonoomia enam ei päästaks, vajati täiesti iseseisvat riiki. See oli hoopis uus lähenemine.

„Kätte jõudnud 1988. aasta meenutas mulle äkki Seljamaa raamatu pealkirja. Mingis mõttes toimus see, mida kirjutas Seljamaa 1917. aastast. 1988. aastal oli samuti meil midagi päikesepaistelise revolutsiooni taolist, mida hiljem hakkasime nimetama laulvaks revolutsiooniks,“ võrdles Velliste Seljamaa kirjeldust hilisemate sündmustega ajaloos.

Seljamaa allkiri on Tartu rahu lepingul, mille sõlmimine oli tõeline diplomaatiline läbimurre. Tartu rahu lepinguga tunnustati Eesti iseseisvust igavesest ajast igavesti. „Aga me peame alati meeles pidama, et Kremli keelepruugis tähendab igavesti kahtkümmet aastat,“ selgitas Velliste eri poliitiliste kultuuride mõistete lahknevusi.

Jüri Trei ütles mälestustalituse lõpus, et Seljamaale mälestusmärgi püstitamise algatus on Eesti suurmeestele tähelepanu osutamistel oluline samm ja selle eest tuleb Sindi linna ees müts maha võtta. Sindi ajalooklubi eestvedamisel algatati mälestusmärgi püstitamiseks üldrahvalik rahakorjandus eelmise aasta 22. septembril. Sindi linnavalitsus avas annetuste tegemiseks pangakonto Swedbankis EE102200001120145828, märksõna “Seljamaa”.