Pärnus jäi sõelale seitse vaprat

Eno-Gerrit Link
, veebitoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu eelvooru üks vanimaid osalejaid oli 31aastane kohvikupidaja Lauri, kes erinevalt paljudest teistest superstaariks pürgijatest julges žürii ette minna omatehtud lauluga. Saatejuhtidele Evelin Pangele ja Hele Kõrvele esitus meeldis. Teisel pildil annab esimesena edasipääsupileti saanud Mulgimaalt pärit Lauri intervjuud.
Pärnu eelvooru üks vanimaid osalejaid oli 31aastane kohvikupidaja Lauri, kes erinevalt paljudest teistest superstaariks pürgijatest julges žürii ette minna omatehtud lauluga. Saatejuhtidele Evelin Pangele ja Hele Kõrvele esitus meeldis. Teisel pildil annab esimesena edasipääsupileti saanud Mulgimaalt pärit Lauri intervjuud. Foto: Ardi Truija

Sel ajal kui parteid oma pühapäevastel suurkogunemistel valimisnimekirju lukku lõid, kogunes progressiivne noorsugu Pärnu kontserdimajja, kus toimus neljandat hooaega alustava konkursi „Eesti otsib superstaari“ esimene eelvoor.

„Kurat, kust mu ema teada sai, et ma siia tulin?“ muretseb oma lauluoskusega laineid lüüa sooviv Tormi mobiiliga tulnud ootamatu sõnumi peale.

Gümnaasiumis koolipinki nühkiva noormehe sõnutsi pole vanemad tema laulmiskirest just vaimustuses. „Isa arvates tegelevad laulmisega ainult mökud,“ seletab noormees. „Tema tahaks, et minul oleks õige amet.“

“Õigete ametite” nimekirjas on selles peres juriidilise või majandusliku profiiliga elukutsed. „Mu vanemad ei tunne tegelikult mind üldse,“ on enda sõnade järgi alles aasta tagasi endas laulmisande taasleidnud noorsand kindel. Edu superstaarikonkursil oleks vanematele tore ninanips.

Paraku ei näe eelžürii Tormis veel staari potentsiaali ja komeedina Eesti muusikataevasse kihutamine jääb tänavu ära. Rohkem tähelepanu pälvib hoopis Tormi klassikaaslasest sõber Raul.

Mullune ebaõnn pöördus

Selleks ajaks on žürii ehk Maarja-Liis Ilusa, Rein Rannapi ja Mihkel Raua ette pääsenud kümmekond superstaariks pürgijat, kellest kollane kaart ehk pääs järgmisesse vooru on taskus ainult Mulgimaalt Pärnusse sõitnud Lauril.

Mullu jäi Lauri esimesena stuudiovoorust välja. Seekord loodab aeg-ajalt kontserdimaja teise korruse fuajees kitarri saatel laulu üles võtnud noormees finaali välja jõuda.

Nagu Laurilgi on kitarr paljude Pärnu eelvooru tulnute arsenalis. Nii ka Ailil, kel ühtlasi on rääkida värvikas elulugu. 23aastane neiu pajatab laua taga istuvale troikale, kuidas pärast kooli ja mõnda aega trükikojas töötamist läks ta elu nii nüriks, et ta päevapealt palgatööst loobuda otsustas ja häälega päikeselisse Hispaaniasse põrutas.

Seal avastas Aili endale squatting’u (mahajäetud majades elamise) ja recycling’u. Mihkel Raua hämmeldava näo peale seletab neiu, et eesti keeles tähendab recycling toidu hankimist prügikastist. Hispaanias pakitavat realiseerimisaja ületanud kaup grupiti kilekottidesse ja tõstetakse poe ukse taha prügikasti. Sealt läheb see säästliku mõtteviisiga inimeste abil uuele ringile.

„Recycler on huvitav eufemism,“ leiab Raud. „Eesti keeles öeldakse selle kohta “prükkar”.“

Lõpuks jõuab jutujärg muusika ja laulmiseni. Hipilik Aili tunnistab, et kitarrimängu on ta põhjalikumalt õppinud ainult viimased kaheksa kuud, kuigi kuuekeelne instrument kingiti talle juba 15aastasena.

„Siis hakkasid sõrmed valutama!?“ valdab kitarriga aastaid sina peal Raud teemat. Neiu noogutab ja tunnistab, et puberteetki tuli peale.

Multikategelase hääl

Rohkem kui pillimänguoskus teeb Ailile prožektorite ja karmi žürii ees muret oma lauluhääl. „Mul on omapärane hääl, kui rambipalavik peale tuleb,“ pelgab neiu etteaste eel häälevärinat. Ometi leiab ta, et „Eesti otsib superstaari“ on just tema saade. Aili räägib, et ta on kohalikke staariotsinguid jälginud sarja teisest hooajast ja pidevalt ennast saatesse pääsejatega võrrelnud. „Mõtlesin, kuidas mina laval olles midagi teeksin,” seletab ta žüriile.

Siis avanebki Ailil võimalus näidata oma versiooni, kuidas karmidele hindajatele silma paista. Aili lööb kitarrile hääled sisse ja laseb pisut kriiskava häälega kõlada folgilool “Everybody but Me“.

Loo lõppedes põrutab Rannap otse, et kuuldu talle põrmugi ei meeldinud. „See polnud arvatavasti su enda hääl, mida sa meile näitasid. See oli mingi multifilmitegelase hääl,“ arvustab Rannap ja pakub, et multifilmide helindamisel oleks neiul suuremat lööki kui staarisaates.

Raud tunnistab, et kuigi paarkümmend esimest sekundit tundus etteaste huvitav, oli see talle kokkuvõttes igav.

Maarja-Liis Ilusale ei imponeeri Aili etteaste samuti. „Kahtlemata oled sa väga eriline ja isikupärane, aga sa pole päris see,“ ei leia Aili temaltki toetust. Hindajate otsus on üksmeelne: järgmisse vooru kitarriga neiul asja ei ole.

Pika päeva lõpuks saab veidi üle sadakonnast eelvooru tulnust kollase pileti seitse õnnelikku. Parteidel on selleks ajaks valimisnimekirjad ammu koos ja töövõidu tähistamine käib täistuuridel.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles