Olen väga mures Pärnu linnameeskonna käekäigu pärast. Olen jälginud meeskonna arengut esiliigast alates. Mis saab edasi?
Linnameeskonnale, ausalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meeskond oli arenguvõimeline. Praktiliselt on koosseis jäänud samaks, on mõni lahkuja ja mõni uustulnuk, aga ikkagi Pärnu omad poisid. Ei ole meil ühtegi Aafrika ega Aasia päritolu mängijat, kes saaks palju mänguaega ja jätaks viie-kuueaastasest saadik treeninud omad poisid pingile istuma. Kust tuleb siis Eesti jalgpalli areng? Meil Pärnus on väga head noorte jalgpallitreenerid ja see on nende töö vili, et oleme nii kaugele jõudnud. Müts maha nende ees.
Mis on aastaga muutunud? Möödunud aastal olid poisid kui üks rusikas ja meeskonna sisekliima oli väga hea. Pärast uute mängijate tulekut ei ole sisekliimat ollagi, mis tulemusi võib siis oodata. Möödunud aastal mindi mängima rõõmuga ja nii mõnelgi suurklubil tehti jalgealune tuliseks. Nüüd ollakse platsil hirmuga, sest ei teata, mitu palli seekord selja taha lüüakse. Kaitset pole ollagi, rünnakust rääkimata.
Jälgisin viimast mängu Rakverega – kui läbiminekul üks ühega väravavahile ei suuda gol`i lüüa, millal siis veel? Võit tuli vaevaliselt, skoor oleks võinud vabalt vastupidine olla.
Nüüd kirjutatakse, et kõiges on süüdi väravavahid. Väravavahtidel on oma treener, kes teeb poistega väga korralikku tööd ja on tasemel. Aga mida teeb peatreener? Juhatuse otsusel toodi Levadiast tagasi Tamme, kes seal pingiotsa nühkis, loodetakse, et tema aitab välja. Ei aita! Sellise mänguga lüüakse Tamme samuti auklikuks nagu Šveitsi juust.
Makskem parem meile toodud täiendusele kuluv raha uuele treenerile ja see võiks olla Tarmo Rüütli. Ta on praegu vaba ja oleks hea meelega treener, nagu ta ise mainis.
Siin on teile mõtlemisainet, härrad Pärnu jalgpalliprofessionaalid.
Pärnu Postimehe toimetusele on kirja autor teada.