Esiteks on nad kõik seotud ühel või teisel viisil diskrimineerimise ja võrdõiguslikkusega. Teiseks arvab murettekitavalt suur osa Eesti ühiskonnast isegi veel 21. sajandil, et need on teemad, mis on välja mõeldud kusagil igavates heaoluühiskondades ja mida meile nüüd peale surutakse.
Juba selle levinud eksiveendumuse kummutamiseks on vaja soolise ebavõrdsuse kaotamisega tegelda tõsisemalt, kui seda on seni tehtud. Tulenevalt meie ühiskonnas pika aja jooksul kujunenud patriarhaalsetest traditsioonidest ja, julgen öelda, kivinenud kultuurilistest hoiakutest, on just naised need, kes vajavad toetust ja kaitset. Naiste võimalusi ühiskonnas edeneda ja tegutseda piiravad väljakujunenud konventsioonid märksa enam.
