Eile koorisin sibulaid, homme jooksen olümpial (1)

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaak-Heinrich Jagor
Jaak-Heinrich Jagor Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Kes tahab sibulaid koorida?

Jaak-Heinrich Jagor tahtis. Alati, kui võimalik oli. Sest siis sai vähemalt tunnikese istuda. Ülejäänud aeg tuli nagunii veeta püstijalu, nädalas kokku ligi 30 tundi, neist paljud öösiti. Ta töötas Tartu kesklinna kiirtoidukoha Metro võileivameistrina, teenides kuni 350 eurot kuus. Seda raha oli hädasti vaja, et sõita soojale maale treeninglaagreisse.

Jalgu tuli aga hoida, olgu või lühikeseks ajaks, tunniks, ja sibula silmavee arvel, sest neid läks vaja järgmisel päeval trennis. Ehkki töökoha öised seisutunnid andsid lõpuks niivõrd tunda, et kui Jagor varahommikul kella kuue ajal magama heitis, segas vere jõuline tukslemine säärtes pikka aega uinumist.

Seetõttu küsisid Triitoni sulgpalliklubi lapsed, kellele Jagor üldkehalist trenni läbi viis, nii mõnigi kord, miks juhendaja loppis näoga on.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles