Rein Lang: Tugev Eesti!

Rein Lang.

FOTO: PP

Miljonilisi rahvaid, kes võivad endale lubada oma riiki, ei ole maailmas palju. Majandusinimeste arvates on see lausa luksus. Tuleb ju igal väikerahva maksumaksjal suhteliselt palju enam oma teenitust loovutada riigi pidamisele kui suurrahval.

Sestap peaks iga eestlane suutma aru saada ja nõustuma, et Eesti riigi ainus mõte on oma rahva ja kultuuri säilimine ja areng. Arvestades meie geograafilist asendit ja ajalugu, ei ole see oma riigita võimalik.

Üksnes riigi olemasolust aga ei piisa. See riik peab tõepoolest suutma eestlust kui sellist säilitada ja arendada. Ja selleks on vaja teatud tugevusi, mille üle tuleks enne märtsis toimuvaid valimisi mõtiskleda ja mõtteid vahetada.

Suurim tugevus

Eesti tugevus seisneb minu arvates eelkõige kohas, kus me globaalses maailmas asume. Läbi kadalipu oleme jõudnud Euroopa Liitu, mis annab meile suure vabaturu ja sellega majandusliku julgeoleku; NATOs, mis annab julgeolekugarantii; eurotsoonis, mis annab rahandusliku tugevuse; eelmisest aastast OECDski, mis annab meile ligipääsu maailma kõige paremale oskusteabele ühiskonnaelu korraldamiseks. Oleme sees kõikjal, kus võimalik. Kui lisada Eesti hea maine usaldusväärse partnerina, võime õigustatult väita, et oleme tugev riik.

Kas me oleme tugevad ka majanduslikult? Seda päris väita ei saa.

Liiga palju eestimaalasi elab kehvades oludes, osa päris vaeselt. Me ei saa oma lastele lubada paljutki seda, mida soomlased ja rootslased võivad. Me reisime palju vähem kui nemad ja meie pensionäride eluolu on nende omast palju-palju nigelam. Muidugi, rootslased on elanud rahus ja stabiilsuses üle 200 ja soomlased üle 50 aasta, kusjuures pärast Teist maailmasõda oli Rootsi kapital ja ühiskond soomlastele vedur.

Nüüd oleks Eestil aeg rahus ja stabiilsuses kasutada ära kõik need võimalused, mida rahvusvaheline positsioon meile annab, ja tõmmata end skandinaavlastele järele. Nende enda abiga. Just geograafiline ja psühholoogiline lähedus Skandinaaviale annab meile praegu ajaloolise võimaluse. Samuti lähedus Poolale, millest on kujunemas suurriik majanduslikus tähenduseski.

Mina arvan, et meie tugevus on ka poliitiline süsteem, mis on meil võimaldanud vaidlustele ja tülidele vaatamata langetada laias plaanis arukaid otsuseid. Paljud meist rikkamad riigid märksa pikema riikluse traditsiooniga seda mööduma hakkava majanduskriisi ajal teha ei suutnud.

Ükski poliitiline süsteem pole ideaalne. Seda pole meiegi oma. Kui on ideid, kuidas seda täiustada, tuleks need julgelt välja käia. Arutame. Mida aga ei tohiks teha, on muuta süsteemi vaid muutmise pärast.

Sallimatu ühiskond on nõrk

Kindlasti on Eesti tugevus oma inimeste keskmine haridustase. Kas meie haridussüsteem on aga tugev ja võimeline kohanema tehnoloogilise revolutsiooniga? Kaheldav. Eelolevate aastate põhiteema on kindlasti hariduselu korraldamine maksimaalselt efektiivsel moel ja ülikoolide sidustamine majandusega.

Väita, et Eestil poleks nõrkusi, oleks rumal. Meie majanduslik jõud on ikka ahtake ja haavatav. Reformierakonnale on nii nende valimiste kui neile järgneva nelja valitsemisaasta peateemaks just majandus.

Turumajanduse tugevdamises – konkurentsi tagamises, ettevõtluskeskkonna parandamises ja ettevõtlikkuse ja loovuse teelt kõikvõimalike takistuste kõrvaldamises – peitub edu võti.

Kõiki otsuseid tuleb hinnata selle alusel, kuidas need mõjuvad meie konkurentsivõimele. Ainult tugevnev majandus suudab toota raha, võimaldab tõsta pensione ja lahendada sotsiaalprobleeme. Hullud ideed, nagu väliskapitali “kontrolli alla võtmine”, riigi sunnijõuga rikkuse ümberjagamine (maksude tõstmine), protektsionism, inimeste liikumisvabaduse piiramine, tuleb nurka hääletada.

Juba aastaid olen olnud mures meie suurima nõrkuse pärast. See on viis, mil kombel omavahel suhtleme. Sõim ja laim nagu ei olekski taunitavad, vaid mõnusad asjad, millega saab end tööst vabal ajal lõbustada.

Suurim oht sõnavabadusele pole seadusandja ega valitsus, vaid kõikvõimalikud ärapanijad ja kommijad, kes on suutnud tekitada inforuumi, kus need, kel oleks midagi öelda, seda enam hea meelega teha ei taha, sest ükski normaalne inimene ei soovi asetada end vabatahtlikult süljekausi staatusesse. See kõik viib lõppastmes alla poliitikagi kvaliteedi, sest luues kuvandit poliitikust kui rumalast ja pahast inimesest, saadaksegi poliitikuteks rumalad ja pahad inimesed, sest niisugustel on avalikust arvamusest enamasti ükskõik.

Kuri infoväli tekitab sallimatust. Sallimatu ühiskond on aga nõrk. Sestap tuleks võtta eesmärk olla sallimatu üksnes sallimatuse suhtes. Ja seda vähemalt järgmised neli aastat.

Tagasi üles