Psühholoogia farsi uste vahel

Madis Kolk
, Teater. Muusika. Kino peatoimetaja, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uste rütmistatud paukumise ja telefonihelina taustal ei jookse tegelased sihitult siia-sinna ega püüa auditooriumile tola mängida, vaid lavaruumis toimuv on neile reaalsus, mis sunnib neid palavikulise mõttetööga leidma olukordadele leidlikke lahendusi.
Uste rütmistatud paukumise ja telefonihelina taustal ei jookse tegelased sihitult siia-sinna ega püüa auditooriumile tola mängida, vaid lavaruumis toimuv on neile reaalsus, mis sunnib neid palavikulise mõttetööga leidma olukordadele leidlikke lahendusi. Foto: Gabriela Liivamägi

Ray Cooney farsid on tänapäeva repertuaariteatrite kohustuslik mängumaterjal, ehkki intellektuaalide seltskonnas on tava tema nime mainida vaid oma distantsi rõhutamiseks, paigutades ta samasse lahtrisse näiteks Meie Mehe või Kroonikaga.

Sedalaadi arrogants on siiski põhjendamatu. Üks põhilisi etteheiteid – süžeepöörded on aimatavad – ei ole siiski küllaldane põhjus põlastuseks.

Valdav osa õhtumaisest mõttelaadist lähtuvaid dramaturgilisi mudeleid on nii või teisiti aimatavad ja teoreetikutel juba kaardistatud (näiteks Georges Polti 36 draamasituatsiooni). Paraku ei aita see pagas meil igapäevaelus neidsamu skeeme ära tunda ega ennetada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles