Reisihimuline pere peab Anni talus puukooli

Silvia Paluoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Külvame kuuseseemned kevadel kilemajja ja juulis võtame kile pealt, et kuusk saaks aru, kus ta tegelikult kasvama peab,” seletab Anni talu perenaine Sirje Hendrikson.
“Külvame kuuseseemned kevadel kilemajja ja juulis võtame kile pealt, et kuusk saaks aru, kus ta tegelikult kasvama peab,” seletab Anni talu perenaine Sirje Hendrikson. Foto: Urmas Luik

Anni talu perenaine Sirje Hendrikson kraabib lume alt välja kuusetaimehakatised, mille ta kevadel peenardesse istutatab ehk koolitab. Kolme aasta pärast võivad metsauuendajad taimed siit ära viia.

Puukooli on pere pidanud paarkümmend aastat, põhiliselt oma jõu ja veneaegsete masinatega. Nad kasvatavad seemnest külvatud kuuski, varem tegelesid kaskedegagi, aga kuusk on metsauuendajale kindla peale minek: läheb hästi kasvama, on visa, paistab noorendikus rohu seest välja.

“Andrese kodu on Viluveres ja mina olen Viljandimaalt. Saime kokku Aimla metskonnas, olin raamatupidaja ja Andres tuli sinna metsaülemaks. Koos tulime Mädarasse, siin oli popsikoht, see oli omadega läbi. Elasime esimese suve soojakus, saunas tegime süüa ja esimene jõulukuusk oli meil veel musta põranda peal,” seletab Sirje. “Aknad said ette, aga põrandat ei jõudnud panna ja meie kolm poega on nii kasvanud tublideks inimesteks, kes saavad remonditöödega ise hakkama.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles