“Puidet, tulge nüüd,” hüüab kitlis naisterahvas. Järgnen häälele. Tillukesse ruumi, mille ühes nurgas on tugitool, teises valge linaga kaetud mähkimislaud. Mind jäetakse sinna üksi. Oma mõtetega, kus jalgpallile enam ruumi ei ole.
Siis siseneb kittel uuesti. Seekord mitte üksi. Tal on süles väike teki sisse mähitud tomp. “Võtke nüüd oma poeg ja istuge,” ulatab ta kandami mulle. Ma pole kunagi nii tillukest inimest käte vahel hoidnud. Aga see pole lihtsalt inimene, üks kaheksast miljardist, see siin on minu inimene. Minu poeg. Vaatan talle otsa ja tema vaatab vastu. Maailm muutub hästi väikeseks. Kõik muu kaob ja muutub tähtsusetuks. On ainult mina ja see nägu. Tillukesed huuled kokku surutud, põsed punnis, silmad pärani, vaatab ta minu poole. Niimoodi maru rahulikult. Otsekui teades määratult rohkem, kui mina tean.
