Sõitsin reedel, 11. novembril Tallinnast koju Pärnu.
Hull maanteel (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teeolud olid enam-vähem normaalsed, -3 kraadi, aga ikkagi talvised. Sõidukiiruse valisin vastavalt põhimõttele, et parem karta kui kahetseda, et kui midagi juhtub, jääb ikkagi aega reageerimiseks, pidurdamiseks näiteks. Kuid seda mõtteviisi ei kasuta vist paljud.
Pilk tahavaatepeeglisse ... ja juba sain olukorrast aru: mõrtsukreka oli oma reast välja sõitnud ja vilgutas tulesid. Sain aru, et tuledega andis ta märku vastutulevatele autodele, et need kas aeglustaksid või sõidaksid tee äärde, sest tema ei suuda möödasõitu veel selleks ajaks lõpetada. Taas meetrite mäng ja reka reastus õnnelikult oma ritta. Seekord vedas.
Nüüd oli ta siis minu taga ja ootas uut võimalust. Nagu röövloom ootas ja passis ja üritas, aga tõmbus siiski paaril korral veel minu taha varju. Viiendal korral tuli viitsütikuga pomm mu auto tagant välja lauges kurvis (iga rekajuht ju teab, et veok suudab kiiruseks saada vaid kuni 95 kilomeetrit tunnis) ja kui ta oli minu kõrval, paistis juba ees vastutulev auto. Rekajuht hakkas kohe pasunatega märku andma, sain aru, et ju see oli mulle mõeldud, et ma kas aeglustaks sõitu või tõmbaks üldse tee serva, aga tema peab saama oma möödasõidu lõpetada.
Kui see reka lõpuks minust mööda oli sõitnud, alustas ta juba jälle samasugust hullu möödasõitu minu ees, kuulsin jälle neid pasunaid ...
Helistasin politseisse, kirjeldasin olukorda, autot, päritolumaad (Leedu), asukohta (15 kilomeetrit enne Märjamaad), häirekeskusest lubati mulle, et teavitatakse politseid.
Lootsin, et politsei ootab ehk juba Märjamaal, sest olukord oli tõesti hirmus, aga ei olnud veel. No võib-olla ei suutnud nii kiiresti reageerida, hea küll, Enges siis. Ei. Pärnu- Jaagupi – ei midagi. Ehk siis ootavad Pärnu linna piiril – ei kedagi.
Ehitajate tee lõpus võtsin uuesti ühendust häirekeskusega, kirjeldasin olukorda ja küsisin selgitust. Sealt hakati minult küsimusi küsima: nimi, vanus, aadress, sünnipäev. Sain siis teada nii palju, et info on edastatud teist korda patrullile (esimesest kõnest häirekeskusele oli möödunud tund 15 minutit ehk umbes 80 kilomeetrit).
Õhtul helistasin veel häirekeskusesse, tundsin muret, kuidas asi lahenes. Kas see hull rekamees, kes otseselt seadis minu silme ees inimeste elusid ohtu, võeti kontrolliks maha? Mulle vastati, et andmesidekaitse, ja soovitati pöörduda kohaliku politseijaoskonda info saamiseks.
Päris muljet avaldav: andmeid kaitstakse suurepäraselt ja inimeludest ei hoolita.
Kellele siis korraldab politsei kampaaniaid, et ära lase purjus sõpra rooli ja ära lase purjus sõpra ujuma ja inimesed, olge teadlikud sellest, mis teie ümber toimub.
Minu küsimus on: kuhu siis politsei jäi? Jutt käib ju ikkagi Via Balticast, rahvusvahelisest maanteest. Kas politsei selline suhtumine/käitumine kõnealuses olukorras on ikka normaalne ja kas mina ega sina, lugeja, ei ole tõesti ohus, kui sõidame töölt koju, kus pere ootab meid?