Riigihankeid on võimalik korraldada läbipaistvalt ja efektiivselt

Agris Peedu
, rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Agris Peedu.
Agris Peedu. Foto: PP

Nii 2009. kui 2010. aastal korraldati Eestis ligemale 6000 riigihanget, millest vaidlustuskomisjonis protestiti alla viie protsendi. Kindlasti vaidlustatakse rohkem suuremahulisi hankeid, sest tahes-tahtmata on konkurents seal tihedam ja soov võita tugevam. Vaidlustuste ja kohtukaebuste arvust olenemata on kaebeõiguse tagamine elementaarne, sest alati ei saa eeldada, et hankija on käitunud õiguspäraselt.

Põhjaliku hanke planeerimise korral näeb arukas hankija ajakavas ette mõistliku vaidlustamise aja. Vastupidi käitudes tekivadki olukorrad, kus hankija arvamuse kohaselt peaks ehitustöödega juba olema alustatud, kuid jätkuvalt ollakse rakkes kohtumenetlusega.

Soodsama pakkumuse küsimine

Hankijad peaksid senisest enam rakendama majandusliku soodsuse kriteeriumi madalama maksumuse kriteeriumi asemel. Eksitavad on väited, et riigihangete seadus kohustab alati valima kaupa või teenust või ehitustööd hinnast lähtudes.

Riigihangete seadus võimaldab ja eeldab (§ 31 lg 4), et hankija sõlmib hankelepingu ennekõike majanduslikult soodsama pakkumuse alusel: riigihanget hinnatakse lähtuvalt majanduslikust soodsusest, mitte madalaimast hinnast.

Majanduslik soodsus seisneb näiteks hinna ja kvaliteeti iseloomustavate kriteeriumide kombineeritud hindamises.

Arvesse võib võtta muidki mõõdetavaid tingimusi: garantiiaeg, hilisem hooldus, keskkonnahoidlikkus. Näiteks hinnatakse auto ostmisel nii selle soetamismaksumust kui hoolduskulu. Majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamise kriteeriumid ei pea olema ilmtingimata laadilt kvantitatiivsed või puudutama ainuüksi hindu.

Tähtis on, et kõik asjaolud, mida hankija võtab majanduslikult soodsaima pakkumise väljaselgitamiseks arvesse, oleksid võimalikele pakkujatele teada ajal, kui nad oma pakkumusi ette valmistavad.

Ainult hinnast lähtudes võib hankija sõlmida hankelepingu juhul, kui ostetava eseme või töö puhul puudub vajadus hinnata muid kriteeriume. Kui neid ei esine, ei mõjuta see pakkumuse koguhinda. Soovides lähtuda üksnes pakutava kauba või teenuse või ehitustöö hinnast, peab hankija tagama, et kõik tulevase hankelepingu tingimused on hankedokumentides ammendavalt määratletud.

Põhjendamata madala hinnaga pakkumuse puhul võib hankija teha pakkujale järelepärimise, et veenduda, kas tegemist on reaalse pakkumisega.

Kui pakkuja põhjendusi ei esita või need on ebapiisavad, lükkab hankija pakkumuse tagasi. Euroopa kohus on leidnud, et automaatne pakkumuse tagasilükkamine pole lubatav ja pakkujale tuleb alati tagada ärakuulamine.

Leian, et hankijad peavad oma pädevust tõstma ja julgesti nõudma pakkumuste kohta selgitusi ja tõendeid.

Ühtse tõlgenduspraktika vajadus

Euroopa Liidu põhimõtete ja kehtiva seaduse kohaselt on proportsionaalseid ja lubatavaid võimalusi pakkujate hankest kõrvaldamiseks piiratud hulgal. Näiteks saab hankelt kõrvaldada pakkuja, kes on pannud toime maksualase süüteo või on esitanud valeandmeid. Samuti ei pea aktseptima pakkumust, mille on esitanud ettevõte, mille suhtes on olemas kutse- või ametiliidu aukohtu otsus, millega on tõendatud raske süüline eksimus kutse- või ametialaste käitumisreeglite vastu.

Ajakirjanduses on leidnud kajastamist olukorrad, kus ehitusettevõtja peatab tööd või lahkub objektilt. Sellega seoses küsin retooriliselt: kui palju on esinenud olukordi, kus hankija on nõudnud sisse leppetrahve või viiviseid või lõpetanud ühepoolselt pakkuja olulise lepingurikkumise tõttu lepingu?

Niisuguseid olukordi ja kohtuvaidlusi on kahjuks väga vähe, sest hankijad ei rakenda lepingutes ette nähtud õiguskaitsevahendeid, vaid eelistavad rikkumistele vaatamata lõpetada lepingu poolte kokkuleppel või isegi jätkata lepingu täitmist.

Selle asemel kipuvad hankijad hoopis aluseta kritiseerima riigihanke regulatsiooni. Nii jäävad avalikkus ja muud hankijad ning konkurentidest pakkujad ilma olulisest teabest ja võimalusest eelmistele rikkumistele tuginedes ebausaldusväärne pakkuja järgmistel hangetel juba eos välistada. Ka avalikkusele jääb mulje, et probleem on riigihangete seaduses.

Eesti riigihangete seadus rajaneb suuremas osas ELi riigihangete direktiividele, mistõttu üksnes Eestile omaseid sätteid on seaduses vähe. Mõõdukas kaebuste maht tagab riigihangete ühtse halduspraktika ja tõlgenduspraktika tekkimise ainult pikema aja jooksul.

Rahandusministeerium vastas 2010. aastal (juuli–detsember) hankijate ja pakkujate esitatud 751 nõustamispäringule, mis kindlasti toetab ühtse tõlgenduspraktika teket.

Aktiivselt on nõu küsinud kutseliidud, mis kiiduväärselt soovivad ise oma valdkonna hangete tarvis juhendeid või standardeid koostada. Igati toetame tahet korraldada senisest enam ühishankeid, sealhulgas piiriüleseid hankeid naaberriikidega.

Seni on Eestis kasutamata võimalus koondada teatud hangete (kütus, bürootarbed, kontoriseadmed, reisiteenus, telefonside) tegemine ühte kompetentsikeskusesse, nagu seda on tehtud näiteks Soomes ja Hollandis.

Nimetatud riigid on pidanud seda otstarbekaks just seetõttu, et hangete korraldamine peab olema ühtlustatud ja suurhangetega võidetakse rahas.

Riigihangete mõõdukas vaidlustamine, järk-järgult ühtlustuv tõlgenduspraktika, hankijate poolt majandusliku soodsuse rakendamise eeldus ja põhjendamata madala maksumusega pakkumuste tagasilükkamise väljavaade näitavad veenvalt, et riigihangete regulatsioon on mõistlik ja riigihankeid saab korraldada läbipaistvalt ja efektiivselt.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles