Hull maanteel

Teeolud olid enam-vähem normaalsed, kolm miinuskraadi, aga ikkagi talvised. Sõidukiiruse valisin vastavalt põhimõttele, et parem karta kui kahetseda. Kui midagi juhtub, jääb ikkagi aega reageerimiseks, pidurdamiseks näiteks. Kuid seda mõtteviisi ei kasuta vist paljud.

Pilk tahavaatepeeglisse ... ja juba sain olukorrast aru: mõrtsukreka oli oma reast välja sõitnud ja vilgutas tulesid. Sain aru, et tuledega andis ta märku vastutulevatele autodele, et need kas aeglustaksid või sõidaksid tee äärde, sest tema ei suuda möödasõitu veel selleks ajaks lõpetada. Taas meetrite mäng ja reka reastus õnnelikult oma ritta. Seekord vedas.

Nüüd oli ta siis minu taga ja ootas uut võimalust. Nagu röövloom ootas ja passis ja üritas, aga tõmbus siiski paaril korral veel minu taha varju. Viiendal korral tuli viitsütikuga pomm mu auto tagant välja lauges kurvis (iga rekajuht ju teab, et veok suudab kiiruseks saada vaid kuni 95 kilomeetrit tunnis) ja kui ta oli minu kõrval, paistis juba ees vastutulev auto. Rekajuht hakkas kohe pasunatega märku andma, sain aru, et ju see oli mulle mõeldud, et ma kas aeglustaks sõitu või tõmbaks üldse tee serva, aga tema peab saama oma möödasõidu lõpetada.