Pärnumaa vabaneb tasapisi militaarvaremeist

Tõnu Kann
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Ardi Truija

Teine maailmasõda lõppes Pärnus linnasüdame purukspommitamisega ja tõi kaasa uue okupatsiooniarmee vilka ehitustegevuse. Ent mitte pommidest laastatud kesklinnas, vaid linnaservades ja sealt veel kaugemal: maakonna mereäärsetes männikutes, jõgede kallastel, rabamaastikel, põllumaal.

Kuigi militaarehitiste sisemise loogika järgi peaks ehituspaiku valima kaitse- või ründepositsioone silmas pidades, näib, et Punaarmee tegi seda tihti looduse kaunidust hinnates. Nii olidki omaaegsed polügoonid, raketibaasid, radarijaamad enamasti maalilistes kohtades. 1990. aastate alul Pärnumaa militaarhoonete ja -rajatiste ülevõtmise aktidest nähtub, et kaunitesse paikadesse tehtud jäljed olid tihti kõike muud kui lugupidamisväärsed.

Ei hoolinud rahvariigi kaitsjad maast, veest ega inimesest. Kõikjal kunagistes Nõukogude sõjaväeosades valitses okupatsiooniaja lõpuks kaos ja korralagedus. Pärnumaa olulisima ja suurima sõjaväeosa, lennuvälja ja selle linnaku ülevõtmise aktist loeme näiteks, et Sauga lennuvälja territooriumist ligemale 400 hektarit on pinnavee horisondis lennukipetrooliga väga tugevalt reostunud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles