“Elasime tavalist elu. Süüria ühiskond oli väga sõbralik ja keegi ei kartnud kedagi. Nüüd kõik kardavad ja umbusaldavad üksteist,” nendib Pärnus elav ja rahvusvahelise kaitse saanud noor Süüria abielupaar.
Noored süürlased viis kokku sõda
10. detsember 2016, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
20aastane Omar Bakerjan ja 22aastane Hiba Alaah Alkourdi on sündinud Süürias Damaskuses. Praeguseks on see kaunis ja õitsev kuue–seitsme miljoni elanikuga linn purustatud ja tsiviilelanikud püüavad humanitaarabi toel hinges püsida.
Omaril ja Hibal polnud rahuajal miljonilinnas elades teineteisest aimugi. “Me kohtusime sõja tõttu,” lausub Omar. Mõlemad vestluskaaslased peavad end araablaseks, ent kui asuda juuri otsima, leiab naise esivanemate seast kurdid ja mehel türklased.
Vanuselt on Omar neljas poeg peres: kaheksaliikmelisse perre kuulub viis poega ja tütar. Elu oli aastaid seatud nii, et kodu asus Damaskuses, pereettevõte aga Aleppos. Ema oli kodune ja nooremad lapsed käisid Damaskuses koolis, vanemad vennad töötasid koos isaga Aleppos. Tööd ja kodu lahutas neljatunnine teekond.
Keegi ei osanud arvata, et midagi sellist üldse juhtub. Keegi polnud selleks valmis. Hiba Alaah Alkourdi
Araabia pered hoiavad väga kokku ja lapsed lahkuvad kodunt siis, kui abielluvad. Omar tunnistab, et on vendadest esimene, kes naise võttis, aga see sündmus toimus siis, kui ta Süüriast juba lahkunud oli.
Pereäri oli seotud tekstiilitööstusega: allhankena toodeti õhtukleite, täpsemalt oldi spetsialiseerunud kleitide valmistamisel kindlale töölõigule. Töö käis nii masinal kui käsitsi. Tellimusi jagus ja peale kohustuslike kooliaastate polnud vajadust mõnd muud ametit või keeli õppida, sest heal järjel ettevõttes jätkus kõigile pereliikmetele tööd ja teenistust.
Omar tunnistab, et temagi ei jää õmblusmasina taga hätta. Ta on tubli sohver, kodused usaldasid autorooli alati tema kätte, kui tuli läbida ohtlikke mägiseid teelõike. Alla, kes aitab paari tõlkimisel, tähendab, et kuna tal oli kodus kaks õmblusmasinat, tõigi ta ühe noortele, et neil pikkadel õhtutundidel kodus tegevust leiduks. Õmmelda oskab Hibagi.
Hiba räägib, et ta on kasvanud Damaskuse äärelinnas. Nende peres kasvatas ema üksi kolme õde ja kahte venda. Hiba on neist noorim. Vanemad lahutasid, kui Hiba oli veel koolilaps. Hiba ettevõtlik ema pani aluse oma õmblustöökojale, kus valmistati pruutkleite. Isa lahkudes tuli peret toita ja lapsed harjusid ema aitama. Õmblus- ja peenkäsitöö oskuste õpetamiseks avas Hiba ema hiljem koguni meistriklassi. Kui nüüdsel ajal on Süürias tavaline, et naised käivad tööl, siis aastate eest olid naised kodused.
Rahvas režiimi ei toeta
Omar räägib, et kaos sai Damaskuses alguse 2011. aasta 15. veebruaril, mil algasid massilised demonstratsioonid ja rahutused. Kaheksa kuu pärast hakati linna juba pommitama ja Damaskus muutus sõjatandriks.
“Keegi ei osanud arvata, et midagi sellist üldse juhtub. Keegi polnud selleks valmis,” märgib Hiba.
Normaalne elu linnas peatus. Omar näitab fotosid. Seal on lõputud rivid valgesse kangasse mähitud naisi ja lapsi – mõne järjekordse pommirünnaku tsiviilelanikest ohvrid.
Hiba pere pages Damaskusest Alswida linna, kus sai kooliteed jätkata. Hiba ema julgustas tütart õppima, sest uskus, et iseseisvus annab naisele suurema vabaduse igas olukorras toime tulla. Nii jõudis Hiba lõpetada edukalt ülikoolis esimese kursuse geograafia erialal. Hibast saanuks Süürias kooliõpetaja. “Kui sõda poleks tulnud, oleks meil Süürias praegu väga hea elu,” arvavad noored.
Sõda jõudis Alswidassegi. Esmalt püüdsid inimesed jätkata normaalset elu: käia tööl ja koolis. Ent olukord muutus hullemaks, sest siin-seal lasti juba inimesi tänavatel maha. Osa jätkas riskist hoolimata koolis käimist, aga Hiba ema leidis, et kodus on kindlam. Üks Hiba vendadestki oli kadunuks jäänud ja pere ei tea tänini, mis temast on saanud.
Omar meenutab, kuidas kord, kui nad Damaskuse lähistelt kodu üle vaatama sõitsid, nende auto kinni peeti. Sõjaväelased, kelle kuuluvust polnud võimalik määrata, röövisid mahalaskmise ähvardusel teelistelt auto, võtsid raha ja ema kuldehted. Hiljem pandi ema ja isa 20 päevaks vangi. Selliseid samme võetakse ette elanike hirmutamiseks, et nad president al-Asadi režiimile vastu ei hakkaks. “Vähesed inimesed toetavad seda valitsust, ainult need, kel endal käed määritud. Siin on tegu rohkem võimu- kui usuküsimustega,” seletab Omar.
Euroopasse sõja lõppu ootama
2013. aastal otsustas Omar Süüriast lahkuda, sest teda ootas kohustuslik sõjaväeteenistus. Vanemad vennad olid teenistuse läbinud rahuajal, ent nüüd tähendanuks see valitsusvägede koosseisus sõjategevuses osalemist. “Mind oleks sunnitud tegema kuritegusid ja astuma tsiviilelanike vastu,” ütleb Omar.
Mees sõitis sugulaste juurde Türki Istanbuli, lootes seal leida tööd ja peavarju. Küllap oleks noor süürlane seal senini, ent tutvumine Hibaga muutis kõik. Tuttavaks saadi Facebooki kaudu. Koos naisega ei tulnud sugulaste juurde jäämine enam kõne alla: tuli leida oma kodu. Istanbul on väga ilus, samal ajal kallis linn ja noored mõistsid, et ei suuda seal püsivalt peavarju leida.
Abieluplaanidest peab Süürias esmalt vanemaid teavitama. Abielu võivad koguni sõlmida noorpaari esindajad, asjaosalised ise ei peagi kohale tulema. Hiba ema sõitis Süüriast Istanbuli väimeest üle vaatama, enne kui tütrele abiellumiseks loa andis.
Enne abiellumist Süürias noori kokku ei lubata. Kui abielu sõlmitud, asusid noored tegema plaane, pääsemaks Euroopasse. Hiba lahkus lõplikult kodumaalt 4. jaanuaril 2016. aastal, et alustada Türgi kaudu teekonda Euroopasse juba koos abikaasaga. Esimene valik oli jõuda Rootsi ja peatuda lootis paar Saksamaal Hiba kaugete sugulaste pool, kes olid andnud nõu Euroopas raha teenida ja oodata, kuni Süürias sõda lõpeb.
Kreeka saartele transpordivad inimsmugeldajad põgenikke Türgi rannikulinna Izmiri kaudu. Koha eest paadis tuli maksta ja mõistagi polnud see seaduslik. Esimesel korral püüti paatkond 41 reisijaga kinni ja viidi tagasi. Noored pandi neljaks päevaks türmi. Teisel katsel läks reis õnneks. Reis oli lühike, aga ohtlik, sest paadid olid ülekoormatud. Oli teada, et need võivad ümber minna. Kes ujuda ei oska, päästevesti puudumisel upuvad.
Kuna põgenikevool oli kasvanud väga suureks, ei õnnestunud Omaril ja Hibal Kreekast kaugemale pääseda. Viis kuud veetis paar Kreeka saarel telklinnakus, mis oli tõeline põrgu, sest magati maapinnal kivide peal. Seejärel viidi põgenikud Kreeka territooriumile Makedoonia piiri äärde laagrisse. Seal olid koos araablased, kurdid, afgaanid. Paljud afgaanid saadeti hiljem kodumaale tagasi, teab Omar nüüd. Läbipääsud olid juba suletud ja kogu liikumine võimude kontrolli all.
Alul olid elamistingimused väga viletsad, ent siis paigutas Kreeka valitsus inimesed karavanidesse. Raskeid hetki esines. “Aga kui on eesmärk, tuleb vastu pidada,” pakub Omar.
Ramadani esimestel päevadel anti Omarile ja Hibale teada, et Eesti riik on nad välja valinud ja neile antakse rahvusvaheline kaitse. Ametivõimud tegid selgeks, mis noori Eestis ootab. Märgiti, et keel on kaunikõlaline. Näidati internetis siinseid linnu. Räägiti, et meie inimesed on heatahtlikud, korralikud, täpsed.
Eesti keel hirmutas uusasukaid, aga õppima asudes tunnistasid nad peagi, et asi pole üldse hull. Peagi lõpetab paar esimese keeletaseme, mis tähendab, et lihtsama jutuga saavad nad hakkama.
Õpivad vähesega majandama
Noor abielupaar nendib, et nende pered on endiselt Süüria territooriumil. Interneti teel suheldakse pereliikmetega iga päev. Mõlemad kodud Damaskuses on puruks pommitatud, majad maatasa. Süürias valitseb kaos, pole tööd ja Omari ja Hiba lähedased nagu paljud ülejäänud tsiviilelanikud püüavad humanitaarabi najal hinges püsida.
Süüria paar elab Pärnus tagasihoidlikus ja väsinud ilmega kahetoalises üürikorteris. Tapeet elutoas on katkine ja polüestersektsioon räägib eelmisest sajandist. Omar ja Hiba sellele tähelepanu ei pööra, sest on vaja keelt õppida ja targalt abiraha kulutada.
Toidurahaks jääb summa, mis eluasemekuludest üle jääb, üldjuhul saab see tosin päeva enne järgmist laekumist otsa ja siis tuleb püüda kuidagi läbi ajada. Neile on öeldud, et nad peavad õppima paremini majandama, seda nad püüavadki. Omar usub, et leiab uuel aastal endale töö. Veebruaris algavad paaril eesti keele teise taseme kursused.
Mis on harjumatu? Köök on Eestis hoopis teistsugune ja harjumatu, aga õnneks võib ise süüa valmistada. Leib tundub võõras ja raske on saada araablaste põhitoidust – bulgurit. See teravili on siin haruldane ja hinnaline, araabia maades odav ja igapäevane. Kaamelilihast ei tasu unistadagi.
Süürias on väga lühike talv, jaanuaris sajab lumi maha kaheks nädalaks ja sulab siis. Eestlane võiks seal käia lühikeste varrukatega. Süürlased harjuvad siinse külmaga vaevaliselt.
Detsembri lõpus või jaanuari alguses sünnib perre esimene laps: tütar. Omar on mures, kuidas naine kõigega hakkama saab. “Me igatseme väga oma kodumaad, aga kuni Süürias kaos valitseb, püüame pereelu siin korraldada, kohaneda siinse ühiskonna ja selle reeglitega. Kui olukord Süürias rahuneb, proovime esimesel võimalusel kodumaale naasta,” märgib ta. Igatsus on isegi nii suur, et vanemad tahavad oma esiklapsele panna oma sünnilinna Damaskuse araabiakeelse nime – Shaam.
Süüria kodusõda
Süüria kodusõda on 2011. aastal alanud relvakonflikt Süüria valitsusvägede, neid toetavate välisriikide ja mitmesuguste opositsioonirühmituste võitlejate ja neid toetavate välisriikide vahel. Kodusõja vallandasid araabia kevade ajal 2011. aastal toimunud rahumeelsed protestimeeleavaldused, mis paisusid relvakonfliktiks. Sõja käiku on hakanud üha enam mõjutama välismaised huvirühmad. Peale raha ja relvade on Süüriasse tulnud üha enam välismaa vabatahtlikke võitlejaid ja palgasõdureid.
2015. aastal jagunes kodusõda mitmeks konfliktiks ja Bashshār al-Asadi režiimi vastane kodusõda võttis geostrateegilised mõõtmed.
ÜRO andmetel tapeti Süüria kodusõjas 2011.–2015. aastal 220 000 inimest. Vähemalt neli miljonit elanikku on Süüriast põgenenud ja riigisiseseid põgenikke on umbes 7,6 miljonit. 2014. aastal nimetas ÜRO Süüria põgenikekriisi kõige suuremaks pärast Rwanda genotsiidi.
Allikas: Vikipeedia
Agnes Pulk, tugiisik:
Minu töö Süüria noortega piirdub praegu paari tunniga nädalas, kuna pere on juba suhteliselt iseseisev. Omar käib ise toimetulekutoetust taotlemas, hambaarsti juures, töölkäimisest rääkimata. Kuna Omar on pärit Süüria pealinnast, kus elu pidevalt kees, igatseb ta väga suve, et näha Pärnus rohkem inimesi.
Advendiküünla süütamine tegi neid väga rõõmsaks: midagi toimus ja inimesed olid linnas koos ja tuledes linn paistis väga ilus. Nad on puhtad ja tublid inimesed, tahavad olla viisakad ja õppida tundma meie kultuuris kehtivaid reegleid ja neid järgida.
Kui suvel viskas mees kõndides suitsukoni maha, ütles naine midagi araabia keeles ja mees läks tagasi, võttis koni üles ja kõndis sellega umbes viis minutit, kuni tuli esimene prügikast, kuhu sai selle visata. Ise tundis piinlikkust, et kohe selle peale ei tulnud.
Soovin südamest, et neil hakkaks Eestis hästi minema ja nad saaksid majanduslikult iseseisvaks, sest kindlasti ei ole Omari unistus eluks ajaks toimetulekutoetuse peale jääda. See on talle juba uhkuse asi, et ise oma pere ära majandada. Kindlasti on siin abiks, kui Eestis palgad kasvavad, et madalama haridusega inimesedki saaksid oma pere eest paremini hoolitseda. Praegu on neil puudu lapsevanker ja soe kombinesoon, kui laps sünnib. Samuti läheks lapsevoodisse tarvis madratsit.