Meie pere kodumaja ees on suur ja pehkinud känd. See puu on olnud enne mahavõtmist nii vana ja võimas, et isegi asfaldiga kaetud kõnnitee serv on kännu kohalt murenenud ja jalgtee palju kitsam kui mujal meie tänaval. Kännu jätsid saagijad aastate eest ilmastiku meelevalda, et ajapikku nõnda seda mädandada ja lõpuks sellest lahti saada. Nüüdseks sirgub selle kännu ühest servast juba umbes 10–15aastane noor sihvakas kask. Känd ei ole ikka veel nii pehkinud, et seda saaks kerge vaevaga kõrvaldada. Ja keerulisemaks muudab selle kännu eemaldamise noor puu, mis selle asemel nüüd kõrgub.
Tellijale
Urmas Viilma: Oleme Maarjamaa oksad (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millest kõneleb meile ühe puu känd? Küllap sellest, et siin on kunagi olnud elu, siin on kunagi kõrgunud võimas puu. Selle puu eluea pikkuse saame kännult aastaringe kokku lugedes välja arvutada, kuid ikkagi kõneleme sellest puust minevikus. Kui näeme vaid kändu, annab see tunnistust puu eluperioodi lõpust. Mis siis iganes selle põhjustas: vanus, haigus või mõni kahjustus. Värskest kännust möödudes ei mõtle me enamasti, et see puu elab endiselt, et sel on juured, mis on tugevad ja sügaval. Selline puu võib kasvatada kännust uue võrse ja sirguda kõrgeks ja võimsaks.