Pärnus on palju tühje maju, mis aknad-uksed kinni löödud, ootavad ostjat. Riia 61 on üks selliseid. Käisin vaatamas oma endist kodu, kus olen elanud 47 aastat.
Tühjad majad pajatavad ebaõiglusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See on omandireformi ebaõiglus. Sundüürnikena kannatasime ränka kahju. Elasime nõukogude ajal kehvemates tingimustes, ei olnud meil mugavustega kortereid, pidime aastaid vanasse puumajja oma raha investeerima, et vähegi inimlikumalt elada. Panime oma kulul sisse vee, vahetasime uksi ja aknaid, kuni maja korda saime. Mul ei ole pärijatele etteheiteid, et neil on ükskõik: las laguneb.
Nende esivanemad on oma pisarad ära valanud, kui maja natsionaliseeriti. Ent seda tegi võõras valitsus, okupatsioon. Mis on nüüd?
Mida tegi Eesti valitsus oma rahvaga Mart Laari ja reformiministri Liia Hänni valitsuse ajal? Sundüürnikel oleks pidanud laskma erastada korterid, mis vabanesid Vene sõjaväe lahkumisel.