Peamiselt Raplamaal tegutseva metsandusfirma Sindlivabrik OÜ omanik ja juht Karl-Hendrik Lister on metsanduses tegev olnud enam kui poolteist aastakümmet ja näinud puiduäri toimimist nii palgatöötaja kui ka ettevõtte juhi positsioonilt.
Metsaäris käivad asjad nii ja naa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maa Elule tunnistab ta avameelselt, et metsaäris on väikese Eesti kohta palju ebaausust ja liigset omakasupüüdlikkust. Seis on kehv, aga mitte lootusetu.
Tallinnast pärit Karl-Hendrik Lister jõudis oma ettevõtte asutamiseni 2003. aastal tänu vanaisalt päranduseks saadud talule Raplamaal Oelas. Mõnda aega jätkas mees töötamist metsaga tegeleva suurema firma ostujuhina, aga viimase kümnendivahetuse paiku tundis, et eelistab jätkata omal käel. Palgatöö kõrvalt oli tema enda firma varem tootnud katusesindleid, millest ka tänaseni püsinud ettevõtte nimi – Sindlivabrik, aga nüüd keskendus see metsale. „Sindlite järele nõudlust millalgi isegi oli, aga peagi ei jõudnud ma enam eterniidi ja plekiga konkureerida. Eestis oli kaks sindlimasinat, neist üks meil. Pärast meie lõpetamist osteti see kiiresti ära. Nii et sindlitoomise taasalustamine ei tule kõne alla, aegagi poleks,” meenutab Lister umbes kümne aasta tagust aega.
Metsandus oli lähedaseks saanud ning kümme aastat ostujuhtimist metsaga tegelenud ettevõttes olid Listerile andnud kogemuse, pädevuse, tutvused, rahakasutusoskuse ja enesekindluse. „Muidugi on ettevõtja roll keerulisem. Kui varasemal tööandjal oli puiduturul tegutsemiseks olemas korralik rahasumma, siis mina alustasin väga vähesega. Eksimisruumi sisuliselt polnud. Oli täiesti võimalik, et üks-kaks ebaõnnestunud tehingut ja ongi kogu lugu,” meenutab mees võetud riske.
Nii õnneks ei läinud. Tänaseks on Sindlivabrikul endal metsa veidi alla tuhande hektari ja pakutavate teenuste nimekiri pikk: pikaajaline metsahaldusteenus, lage-, harvendus-, valgustusraie, aegjärkne raie, metsamaterjali transport, väljavedu, langetus, metsamajandamiskava koostamine ja maapinna mineraliseerimine koos külviga. Ettevõttes on palgal üksteist meest, kellest enamiku on pealik ise ametisse kutsunud. Peamised töölevõtmise eeldused on tema silmis alkoholiprobleemi puudumine ja see, et näpud poleks liiga pikad ega sügelevad. Tublid masinamehed saavad Sindlivabrikus kätte üle kahe tuhande, lihtsama töö tegijad tuhande euro kandis.
Kolmveerand tööst teiste metsas
Kui on ettevõtteid, mis majandavad ainult endale kuuluvaid metsi, siis Sindlivabrik seda endale lubada ei saa. „Mina oma tuhande hektariga ei majandaks ainult endale kuuluvates metsades tegutsedes igapäevaselt ära ja seetõttu pakume ka teenust. Kui oleks hakanud aktiivselt toimetama kümmekond aastat varem, oleks kindlasti kiiremini kasvanud. Mõistagi püüame metsa juurde hankida, oleme huvitatud metsadest ja töödest, mis jäävad Rapla-, Järva-, Pärnu- ja Harjumaale, aga pakkumine on võrreldes näiteks ajaga, mil ise tööandjale metsi kokku ostsin, väga palju vähenenud. Konkurents on ülitihe. Vahendajad ehk potentsiaalsetele metsamüüjatele pealetükkivalt helistamisele spetsialiseerinud firmad keerutavad metsi küll turule, aga nendega ei tegele ma põhimõtteliselt.”
Oma firma igapäevategemiste kohta ütleb Lister, et kõige rohkem töötavad nad metsa üles, osutavad raieteenust eraisikutele ja metsaseltsidele ning kui puidu kokkuostjate pakutav hind ja ilm sobivad, teevad raied ära oma metsades. „Kolmveerand aastast teen tööd kellelegi teisele. Kõigepealt teen tellitud tööd ära, sest oma metsades saame möllata igal ajal. Kokkuostuhindade kõikumise peale ma enam isegi ei ärritu. Meil oli selleks talveks planeeritud korralik ports kase raiet, kuid nüüd on hinnad nii madalad, et peame plaanid ümber tegema. Hind on odav ja soovitud mahtu ei saa samuti müüa. Peale paberipuu on praegu keeruline müüa ka lehtpuuküttepuud, ülejäänu järgi ikka mingi nõudlus on. Aga plaanide tegemine on üldse üks tänamatu tegevus, eriti kui maa on jaanuari keskpaigas pehme.”
Koostööd klientidega alustab Lister hindamisest. „Kuna meil on kokkuostjatega lepingud, saab klient meie kaudu puitu müües parema hinna. Veidi me küll reklaamime oma tegemisi, aga iga aastaga järjest vähem. Kindlasti ei kasuta me mingeid andmebaase ega terroriseeri metsaomanikke ostupakkumistega. Eelmisel aastal tegime statistikat, mille järgi 90 protsenti klientidest jõudis meieni tänu sellele, et mõnel tuttaval või naabril on Sindlivabrikuga positiivne kogemus olnud. Lageraiet tellitakse loomulikult kõige rohkem, aga viimasel ajal soovitakse järjest enam pärast seda ka külvi. Istutamist tellitakse vähem, seda eelistatakse vist ise teha, teenuse ostmist peetakse kalliks. Eks see aeg, mil puid jälle maha saaks võtta ja raha sisse kasseerida, on ju kaugel, aga kui keskmine tulu ühe metsatüki raie pealt on omanikule umbes 30 000 eurot, siis paar tuhat võiks ju tagasi investeerida. Praegu jääb veel liiga suur osa lankidest kahjuks lihtsalt ootama, mis loodus nendega teeb.” Kiiduväärt tendentsina tõdeb Lister, et üha rohkem oskavad metsaomanikud hinnata nõustamist.
Isalt pojale
Metsa tuleb suhtuda mõistusega ja lugupidavalt, mitte näha selles ainult sissetulekut, on Lister veendunud. „Palgatöölt tulingi ära seetõttu, et peale motivatsioonikriisi häirisid mind üha enam eriarvamused tööandjaga metsamajanduslike põhimõtete osas. Minu seisukoha kohaselt on õige kasvatada metsa isalt-pojale-põhimõttel, mis mõistagi tähendab ka õigeaegset raiumist ja raha teenimist, aga metsa ei saa käsitleda ainult finantskasust lähtudes. Nägin, et minu tööandjale hangitud metsas tehakse kõik selleks, et isegi lubatust noorem metsa osa maha võtta, kasvõi alatute võtete abil. Nüüd majandan selle järgi, mida tegelikult on teha vaja. Poeg õpib metsandust, loodan, et tema jätkab kunagi minu tööd. Hiljuti oli ta meil praktikal, paistab päris asjalik.”
Metsa saab raiuda mitut moodi. „Lageraiega on lihtne, aga tean, et üsna sageli tekitatakse raieloa saamiseks metsale fiktiivselt vanust juurde. Mingi protsent metsaettevõtteid võtavad näiteks kuuekümneaastase männiku, mis saaks raieküpseks alles kolmekümne aasta pärast, teevad seal harvendusraie, millega viiakse metsa tihedus ehk metsanduses kasutatava sõnaga täius nii väikseks, et aasta pärast tellitakse uus metsamajandamiskava, kuhu kinnimakstud spetsialist kirjutab, et metsa täius on nii väike, et on mõistlik teha lageraie. Peaks olema keelatud, et ühele ja samale metsakinnistule tehakse igal aastal uus kava. Saan aru, kui ostan turult uue kinnistu, aga kui see mets kuulub ühele ja samale omanikule, kes ühel aastal rikub metsa ja järgmisel aastal tellib hõredusele viidates järgmise metsamajandamiskava, mille sisu on ette teada, siis see on ju ebaaus. Mul on sageli meel must, kui näen, missuguste vangerduste abil on mets rikutud.”
Uuri tausta ja küsi nõu
Viimastel nädalatel ongi ajakirjanduses palju käsitletud metsaäris kasutatavad ebaausad võtted. Lister on avameelne: „Osa metsa vahendajaid ja keerutajaid kaob, osa tuleb jälle juurde. On omanikke, kes pettasaamise hirmus jätavadki oma metsa lihtsalt seisma. Tark inimene uurib tausta ja küsib nõu. Eelmisel sügisel tuli meie juurde vanem proua, kes kartis kodus juba telefonigi vastu võtta, sest igasugu firmad helistasid talle iga päev ja tegid enda sõnul maailma parimaid pakkumisi. Iseenesest polnud ta müümise vastu, aga tahtis ise valida hindaja ja vältida neid, kes on tema kontaktid saanud talle arusaamatul moel. Proual oli enne meie poole pöördumist laual kolm pakkumist, millest suurim 60 000, meie ostsime tema metsa pärast objektiivset hindamist ära 74 000 euroga. Lihtsalt taheti vanainimest petta. Üks nendest vahendusfirmadest soovis veel hiljemgi nüüd juba mulle kuuluvat metsa ära osta. Soovitan metsaomanikele tungivalt: olge müügiga väga ettevaatlik. Aga ju neil vahendajatel ikka näkkab, muidu neid poleks nii palju. Vahendajate süsteem käib nii, et kõigepealt hangitakse arvatavasti mõne omakasupüüdliku ametniku lekitatud kontaktandmed, räägitakse metsaomanik pehmeks, saadetakse kohale oma kindlad taksaatorid, kes määravad ebaõiglaselt odava hinna ja ostetakse metsatükk sellega ära. Kui mets käes, antakse mets oma inimestele nii-öelda tuunimiseks, pumbatakse 30 protsenti hinda juurde ja müüakse uuesti maha, tavaliselt on ostjaks mingid fondid või suurfirmad. Eesti metsad koonduvadki järjest enam suurte firmade kätte, kellel on minuga võrreldes rahaliselt piiramatud võimalused. Mina opereerin oma vahenditega, aga kui kellelegi antakse Soomest või Rootsist patakas raha kätte ja öeldakse, et kuluta see nende kriteeriumide järgi ära, on tegevusel hoopis teised alused.”
Peale helistajate teeb Listerile muret, et meil on tema hinnangul palju korrumpeerunud nn nõustajaid. „Inimesi, kes pöörduvad nõu saamiseks isikute poole, keda riik soovitab kõige pädevamate ja erapooletumate nõuandjatena, sageli petetakse. Kui klient pöördub väidetavalt erapooletu nõustaja poole, usaldab teda ja küsijale seejärel kott lihtlabaselt pähe tõmmatakse, on inetu. Suunitlus on ju selline, et kuna metsafirmade usaldusväärsus on kahtlane, pöördutakse kohaliku metsaseltsi poole, kes aitab leida küsimustele vastused, majandada jne. Osa nendest metsaseltside esindajatest ei ole päris ausad. Järeldan seda juba sellest, et kui tehakse enampakkumisi, ei ole need sageli isegi mitte avalikud. Enampakkumine on ära ja siis metsaseltsi juhataja ütleb lihtsalt kliendile, et võitis see ja see firma. Kui klient tahab näha protokolli, siis seda ei väljastata, vaid küsitakse imestunult ja etteheitvalt, et kas ta ei usalda seltsi. Kõik pallid kipuvad mõnel pool ühte väravasse minema ja võitjaks on tavaliselt otsuse tegija sõbra firma. Hinnanguliselt veerand meie metsamajandajatest toimetavad kui mitte kuritahtlikult, siis liiga omakasupüüdlikult. Mulle on otse öeldud, et kui neid võtteid ei kasuta, siis ollakse konkurentsist väljas. Väidan vastu, et väga paljud metsandusettevõtted majandavad kõigest hoolimata siiski heaperemehelikult. Usun siiralt, või pigem loodan, et metsa huvidele vastukäivat majandamist jääb Eestis järjest vähemaks. Kõige suurem probleem, mille vastu võidelda, on see, et metsad tehakse kunstlikult vanemaks, kui need tegelikult on. Seda tehakse tulevaste põlvede, sageli omaenda laste tuleviku arvelt.”