Kolm kahekümnendates naist keset päikeselist suvepäeva Tallinna–Pärnu maantee ääres punast Volkswageni pikapit lükkamas. Selline vaatepilt avanes kaasliiklejaile seitse aastat tagasi, kui sõbrannadega otsustasime pealinna sõita minu punase “tankiga”, millel lingid ees ei seisnud ja mille mootor kuumenedes välja suri, nii et masina sai taas käima vaid lükates.
Tellijale
Ole sa habemik või miniseelikus neiu – appi tullakse ikka
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seik meenus mulle mõni nädal tagasi, kui nägin teel meest, kes lükkas enda neljarattalist sõpra, ilma et keegi oma autot tema aitamiseks peatanud oleks. Et meil tollal sõbrataridega abipakkujaid piisas, tekkis uudishimu, kui palju loeb säärases olukorras näiteks abivajaja sugu. Kas tõesti pakutakse abi vaid noortele ja ehk isegi lühikese seelikuga neidudele? Nii otsustasin kolleegide Teele Talve ja Ardi Truijaga uurida, kui abivalmid on niisugusel juhul pärnakad.