Ole sa habemik või miniseelikus neiu – appi tullakse ikka

Hele-Kai Valtenberg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimese aitajana saabus meie juurde lõunapausilt tulnud Siim. Tema aitab enda sõnul eelkõige just naisterahvaid.
Esimese aitajana saabus meie juurde lõunapausilt tulnud Siim. Tema aitab enda sõnul eelkõige just naisterahvaid. Foto: Ardi Truija

Kolm kahekümnendates naist keset päikeselist suvepäeva Tallinna–Pärnu maantee ääres punast Volkswageni pikapit lükkamas. Selline vaatepilt avanes kaasliiklejaile seitse aastat tagasi, kui sõbrannadega otsustasime pealinna sõita minu punase “tankiga”, millel lingid ees ei seisnud ja mille mootor kuumenedes välja suri, nii et masina sai taas käima vaid lükates.

Seik meenus mulle mõni nädal tagasi, kui nägin teel meest, kes lükkas enda neljarattalist sõpra, ilma et keegi oma autot tema aitamiseks peatanud oleks. Et meil tollal sõbrataridega abipakkujaid piisas, tekkis uudishimu, kui palju loeb säärases olukorras näiteks abivajaja sugu. Kas tõesti pakutakse abi vaid noortele ja ehk isegi lühikese seelikuga neidudele? Nii otsustasin kolleegide Teele Talve ja Ardi Truijaga uurida, kui abivalmid on niisugusel juhul pärnakad.

Oma eksperimendi tarvis valisime lõunase aja nädala keskpaigas ja sõitsime Pärnust välja viivale Haapsalu maanteele. Et katsetada stsenaariumi, kus noored naised on hätta jäänud, suretasime auto välja, saatsime fotograafi kuusehekki pilte tegema ja asusime kaasreporter Teelega, kel olin tolleks päevaks palunud selga panna seeliku, autot lükkama. Kuigi päike paistis, oli ilm parajalt krõbe ja ehk saigi see põhjuseks, miks kümmekonna minuti jooksul, mis me seal fotograafi käsutuses olnud linnamaasturi mõõtu autot lükkasime, keegi meile appi ei tõtanud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles