Küla viimane loomapidaja loobub piimakarjast

Silja Joon
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Kuu aja pärast on kogu lüpsikari läinud. Kõik järjest lihaks. Väiksemad kasvavad suureks ja siis ka kombinaati,” nendib Kõlja-Juhani perenaine Eve Türner, kes teeb igast oma hoolealusest enne äraviimist mälestuseks pildi.
“Kuu aja pärast on kogu lüpsikari läinud. Kõik järjest lihaks. Väiksemad kasvavad suureks ja siis ka kombinaati,” nendib Kõlja-Juhani perenaine Eve Türner, kes teeb igast oma hoolealusest enne äraviimist mälestuseks pildi. Foto: Mailiis Ollino

“Ma olen liiga väsinud lehmadest, et neist hale hakkaks. Teen tööd, mida ei hinnata. Tervis ei pea vastu, aitab küll,” räägib Hanila vallas Kasekülas Kõlja-Juhani talu perenaine Eve Türner.

“Kuu aja pärast on kogu lüpsikari läinud. Kõik järjest lihaks. Väiksemad kasvavad suureks ja siis ka kombinaati,” nendib perenaine.

Pea veerandsada aastat loomakasvatusega tegelnud Uno ja Eve Türner on seda meelt, et piimakari tasub ära, kui piimal on korralik hind. Lehm lüpsab teadupärast siis, kui tal on olnud vasikas. Viimased loomad seemendatigi talus 2015. aasta suvel, kuna piima hind endiselt langes. “Võtsime vastu otsuse, et rohkem vasikaid ei tule,” teatab perenaine Türner. Kõlja-Juhani lehmade piima on ikka viidud Saaremaale, aga esimesena tabas Venemaa veterinaarameti ekspordikeeld just Saaremaa piimatööstust. Poole aasta pärast järgnes impordipiirang kogu Euroopa Liidu toidukaubale. Üle kahe aasta maksti piima eest tunduvalt vähem kui selle tootmise omahind. Selle aasta jaanuari piima kokkuostuhind jõudis juba peaaegu 2014. aasta mai tasemeni. “Siin peres on seda tööd õhinapõhiselt küll ja küll tehtud,” lisab peremees.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles