N, 2.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Iti Sipelgas: naine takso ja ettevõtte juhiistmel

Siiri Erala
, arvamustoimetuse juhataja
Iti Sipelgas: naine takso ja ettevõtte juhiistmel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Paikusel elav Iti Sipelgas on paari aastaga Pärnu turu tarvis uue taksofirma üles ehitanud ja usub siiralt valitud tee õigsusesse ja edusse. “Olen tõeline oma firma fänn,” ütleb ta.
Paikusel elav Iti Sipelgas on paari aastaga Pärnu turu tarvis uue taksofirma üles ehitanud ja usub siiralt valitud tee õigsusesse ja edusse. “Olen tõeline oma firma fänn,” ütleb ta. Foto: Ardi Truija

Meie kandi esimeste naistaksojuhtide sekka kuulunud Iti Sipelgas rajas paar aastat tagasi Pärnus oma taksofirma. Perenime vääriliselt on energiline naine taksonduse fänn ja naudib juhtimist.

Kuidas te taksondusmaailma avastasite?

2014. aastal tuli Pärnu turule uuenduslik Elektritakso. Nemad soovitasid naistel sõitma hakata, sest autod ja taksojuhitöö sobivad naistelegi. Ega ma oleks ilmselt ise sellest teada saanud, kui mu õde poleks tol ajal endale tegevust otsinud. Tema koos oma sõbrannaga saigi taksojuhiks ja neile meeldis. Mina kandideerisin ja õnnestus samuti.

Siis ei olnud Pärnu taksoturul veel väga palju naisi. Teadsime E-Taksost Barbit ja üht vanemat prouat, aga seejärel kasvas naisjuhtide arv hüppeliselt. Selles mõttes olen Elektritaksole väga tänulik, sest oma hilisema ettevõtlusidee saingi sellest kogemusest.

Elektritaksot sõitsin dekreeti minekuni, kuni naba enam rooli taha ei mahtunud.

Mis oli lõplik tõuge ettevõtjaks hakkamisel?

Kooliajast peale olen töötanud teenindussfääris. Olin letitöötaja, alguses väikestes poekestes, edasi pangas tellerina, hiljem bürookaupade poes. Viimane, 12aastane karjäär oli Tele2 edasimüügikauplustes alguses samuti klienditeenindajana, kuid sealt jõudsin kaupluste juhatajaks.

Elektritaksot sõitsin dekreeti minekuni, kuni naba enam rooli taha ei mahtunud. Koju jäädes selgus, et minu põhitööandja kauplusekett lõpetab tegevuse. Siis hakkasin juurdlema, mida edasi teha. Tekkis mõte, mis võib olla vanusest tingitud, et ma ei taha enam letitööle tagasi. Sai seda ju tehtud küll.

Ettevõtjaks kibelevad ju praegu kõik, kuid oma nišši, eripärast ideed leida osutus raskeks.

Kuidas te oma niši leidsite, vajas see päevad-ööd pingsat mõttetööd?

Ei, ei, ei. See teade, et peamine palgamaksja lõpetab tegevuse, langes kokku ajaga, mil Tartu ettevõte Go Taksopark otsis võimalust Pärnusse laieneda. Nad püüdsid leida aktiivseid autojuhte või investoreid, kes võtaksid endale auto või paar. Mina seda kuulutust CV-portaalis ei näinud, kuid pereliige oli asjast huvitatud ja isegi kohtunud Tartu ettevõtte esindajaga. Mina tundsin millalgi huvi, kuidas tal vestlus läks, ja sain vastuseks, et seal mingit teenimisvõimalust pole, sest auto tuleb oma liisingule, vastutusele võtta. Minul aga tärkas huvi, kuna olin varem taksonduses töötanud, ja palusin end Kuno Kogeriga kokku viia. Tema rääkis oma tingimustest ja mina oma mõtetest. Mulle jäi ülesanne leida algkapital. Üht autot polnud mõtet võtta, sest teadsin, et sellega ei jõua mingit klientide hulka teenindada, seega oli vaja raha kahe auto liisimiseks.

Kui lihtne oli algkapitali leida?

Laenu ma ei tahtnud võtta. Siin tuleb jälle pere mängu: oma 18aastasele tütrele tegin kunagi koolifondi ja kui tuli küsimus, kust raha saada, lõpetasin selle ära. Lapsega muidugi sai räägitud, et avanes niisugune võimalus ja vaja investeeringuks raha leida. Peale selle lisandusid äsja sündinud lapselt tulnud esimesed suuremad toetused. Mitme pereliikme kaasabil otsustasime selle riski võtta. Kahjuoht ikkagi oli, sest Pärnu on piiratud ja väike turg, mis on väga kindlalt jaotatud 20 aastat tegutsenud ettevõtete vahel.

Kas laste rahaga riskimine ööund ei röövinud?

Magasin hästi. Olin selles küpsenud idees kohe alguses kindel. Uskusin kontseptsiooni, et ühel ettevõttel on samasugused masinad, äratuntavad logod, reklaamlaused, pluusid, ühesugused reeglid ja mingi lisaväärtus. Sellist ettevõtet Pärnu taksoturul ei leidunud.

Kas see kõik on end nüüdseks ära tasunud?

Ma ei ole kahetsenud. Mul on sellesse siiras usk. Alustasime kahe auto ja nelja–viie juhiga. Praeguseks on üle 20 juhi, 13 autot ja üheksakohaline buss. Nii et kasvame ja laiendame oma teenuste valikut.

Kas ise istute veel taksorooli?

Praegu ei sõida ma lapse pärast iga päev. Kuid selleks, et tööd mitte ära unustada ja klientidelt vahetut tagasisidet saada, olen aeg-ajalt rooli istunud. Siis saan inimestelt muu jutu sees teada, mis neile meie puhul meeldib ja kui mõni juht ei meeldi. Ma pean seda väga oluliseks.

Teie jutust jooksevad läbi turunduse põhitõed. Kas olete end selles vallas eraldi koolitanud?

Seitse–kaheksa aastat tagasi alustasin ärijuhtimise õpingutega, aga kahjuks majanduslikel põhjustel jõudsin seal käia vaid aasta. Tol ajal oli aastamaks ikka päris kõrge. Olen kogu elu olnud kahe jalaga maas: kõik on käinud rahakoti paksuse ja arvepidamise järgi. Toona ei jaksanud ja laenudega ei tahtnud end koormata.

Aga kauplustes töötades sai ikka mõelda uutele kampaaniatele, müügile. Praegugi on mul vaja kogu aeg mõelda, mis see on, millega me silma jääme. Ja silma paista võiks ju alati positiivse poolest. Ei ole lihtne aeg: valitseb jagamismajandus, millega tuleb konkureerida.

Kui esimesed kaks last olid juba täiseale lähenemas, tundis Iti Sipelgas, et tal on jõudu ja tahtmist olla emaks veel ühele lapsele.Väikelapse ema rolli peab naine nüüd palju nauditavamaks kui varases nooruses.
Kui esimesed kaks last olid juba täiseale lähenemas, tundis Iti Sipelgas, et tal on jõudu ja tahtmist olla emaks veel ühele lapsele.Väikelapse ema rolli peab naine nüüd palju nauditavamaks kui varases nooruses. Foto: Erakogu

Kas mõtlete neid mõtteid üksi või on teil mõni mentor, kellele toetuda?

Paraku peres kedagi sellist pole. Minu teejuhiks võib selles vallas pidada Kuno Kogerit Go Taksost, kellega ma arutlen kampaaniate, ideede üle.

Kas olete tajunud, et naisettevõtja ja -taksojuhina on neid rolle kuidagi keerulisem täita kui meestel?

Kõigilt naistaksojuhtidelt küsitakse eriti õhtuti: “Ega sa karda? Kas pole hirmus väikse naisterahvana seda tööd teha?”. Mina vastan, et sellistele asjadele ei tohi mõelda. Kliente tuleb mõista ja püsida positiivne, kuid see ei tähenda, et oleksin sinisilmne. Eriti pärast hiljutisi traagilisi juhtumeid. Kindlasti käis kõigi meie juhtide, mitte ainult naiste, vaid meestegi peast läbi kahtlus, kas see amet on ikka turvaline.

Töös ei ole ju midagi keerulist. Kui sa oskad autot juhtida ja klienditeenindus meeldib, siis saad hakkama. Emotsionaalselt nõuab see siiski palju, sest kliente on ju seinast seina. Pead kuidagi kuklatundega aduma, kas autosse istunud klient võiks osutuda ohtlikuks või mitte. Eks see tule ajaga, aga mina ei ole lubanud endale mõtteid, et mulle satuvad autosse pahatahtlikud inimesed.

Eks pahasoovlikkust leidu ka erinevat. On sattunud küll ja küll kliente, kes viivad Mai rajooni suure maja juurde ja ütlevad, et toovad sealt korterist, mille aknas tuli põleb, kohe raha, kuid tegelikult on see maja alt läbikäidav ja ta läheb teadmata suunas oma teed. Maksmata arveid on ette tulnud ilmselt kõigil juhtidel.

Aga naise kui ettevõtjana?

Ei tunne, et elaksin meeste maailmas. Pärnu turule siseneda oli keeruline. Tekitasime meelehärmi nii mõnelegi ettevõttele. Nad ei tahtnud väga uskuda, kuid nägid siiski meis ohtu. Tuligi naine kahe erineva väljanägemisega autoga ja rääkis hoopis klienditeenindusest.

Mis on teie ambitsioonid?

No vaatab. Alati on võimalus kasvada, kuid Pärnu väga ei kasva, pigem inimesed lahkuvad. Kuna turg suuremaks ei muutu, peab toimuma ümberjaotus ja seda kellegi arvelt. Tulin, et jääda, ma loodan. Võib-olla teatakse 20 aasta pärast Go Taksot siin sama hästi kui E-Taksot.

Kas te sellest ei unista, et müüte firma maha ja panete jalad seinale?

Ei, ma ei ole loomult selline. Pigem pingutan praegu selle nimel, et meie taksojuhtidel oleks hea. Ma ei ole see ahne ettevõtja, kes röövib koore. Praegu läheb teenitud raha tagasi ettevõttesse, et võtta autosid juurde. Ehk praegu midagi üle ei jää, kuid meil on ka pisut aega, sest minu eesmärk pole veel saavutatud.

Kui pesamuna läheb lasteaeda, tahaksin ise minna kliente teenindama, sest mulle meeldib see töö. Ikka ise ka rooli tagasi.

Iti Sipelgas naudib tööd sohvrina ja istub nüüdki oma ettevõtte juhtimise kõrvalt taksorooli. Nii saab klientidelt koguda ausat tagasisidet.
Iti Sipelgas naudib tööd sohvrina ja istub nüüdki oma ettevõtte juhtimise kõrvalt taksorooli. Nii saab klientidelt koguda ausat tagasisidet. Foto: Ardi Truija

Olete varemgi meie veergudel sõna võtnud, eriti taksosõja ajal, kui firmad üksteisele vingerpusse mängisid. Kas selline julge suhtlemine ja vigade tunnistamine on teile omane?

Nojah, minu üks moto on, et oma investeeringut tuleb kaitsta. Enda peitmine ei tee kehva seisu paremaks. Oma vigu tuleb tunnistada ja vabandust paluda. Lähtun sellest isiklikus eluski. Põgenemine negatiivsete asjade eest ei tee elu kergemaks, vaid hakkab hoopis magu vaevama. Tuleb ikka inimesele otsa vaadata ja öelda, et eksisin, tegin vale valiku. Tunnistada, vabandust paluda ja minna eluga edasi. Millisel muul moel saakski? Terve mõistus tuleb säilitada.

Teil on kaks täiskasvanud last ja pesamuna saab peagi kaheseks. Milline te emana olete ja kas see roll on nüüd teistsugune kui aastaid tagasi?

Kindlasti olen muutunud. Lapsed minu esimesest abielust sündisid ju nii noores eas. Siis mõtlesime rohkem, et tahaksime ise veel ringi käia ja oma asjadega tegelda, mitte alati lastega olla. Ja eks tulnud sedagi ette, et tahtsime peole minna ja läksimegi.

Praegu ma naudin lapsevanemaks olemist. Sellel on hoopis teine tähendus. Nüüd hindan iga pisiasja. Ma ei kiirustanud poja lasteaeda panekuga ja ta on praegu mul igal pool kaasas. Ma naudin temaga koosolemist.

Aga ilmselt olen pigem pehme loomuga ema, kes keelab vähem ja lubab rohkem. Minu taksoperegi näeb pigem sellist malbet juhti. Mind on küll võimalik endast välja ajada ja siis ma võin häält tõsta, aga pigem otsin probleemide korral lahendusi, püüan aidata.

Kes siis kodus, pereelus otsused teeb?

Eks ikka mina.

Kuidas te defineerite edu endale ja oma lastele? Olete ju pealtnäha imeline näide: kolme lapse ema ja kasvava ettevõtte juht.

Ega see iseenesest vale ole. Aga eks see sõltu, kui kõrgele keegi oma lati seab. Eraelus pole ma seda väga kõrgeks ajanud: mul on väike elamine, ei sõida luksusmasinaga, mul pole kõige kallimat telefoni. Praegu rahuldab mind see, et lapsed on terved ja neil on kõhud täis.

Ettevõtluse poolelt tunnen, et see on veel nii noor. Kõik tulnud raha läheb investeeringuks sinna tagasi.

Ootate oma lastelt, et neist tuleksid ettevõtjad?

Tüdruk võiks küll astuda ema jälgedes. Aga ma ei ole neid koolitanud või infot jaganud nii, et nad võiksid minu äri peagi üle võtta. Nad pole veel selleks valmis. Mina küll ei olnud gümnaasiumi lõpetades. Praegu püüan ikka sinnapoole, et nad oskaksid oma rahaga toimetada, arveid maksta. Oleme murdnud piike, et kui nad käivad tööl ja saavad palka, siis kas on vaja kohe kogu teenistus ära raisata. Võiks ju mõelda kaugemale.

Ma tunnen muidugi väga suurt huvi Robert Kiyosaki ideede vastu. Tema järgi peaksid rahaga oskama ümber käia juba põhikooliealised. Igaüks ei pea hakkama äriinimesteks, kuid selle maailma mõistmine tuleb kõigile kasuks.

CV

Sündinud 22.12.1975.

Koolid: Häädemeeste keskkool, Viljandi kultuuriakadeemia tantsupedagoogi eriala, EABA ärijuhtimine.

Töö: Pärnu Go Takso asutaja ja juht, Elektritakso taksojuht, Olympic Casino pokkeridiiler, Televärk OÜ kaupluste juhataja, Hoiu- ja Hansapanga teller, Vennad Valged & Co teenindaja.

Huvid: seltskonnatants, tehnika, psühholoogia.

Organisatsioonid: Eestimaa Rahvaliidu noorteorganisatsioon aastani 2005.

Kuno Koger. / PP
Kuno Koger. / PP Foto: PP

Koostööpartner Kuno Koger: Ta on südi juht karmil turul

Esimest korda kohtusin Iti Sipelgaga 2015. aasta kevadel. Selleks ajaks teadsime, et plaanime äritegevust Pärnusse laiendada. Otsisime sobivat partnerfirmat ja võtmeisikut. Esimene kontakt oli meil Iti õega, kuid kokkusaamisele tuli ka Iti. Vestluse käigus selgus, et pigem oli Iti see, kellega meie nägemused teenuse kvaliteedist ja firma ülesehitusest rohkem kokku langesid. Sellest kohtumisest sai selgeks, et võime temale panustada.

Iti on hämmastavalt suure töövõimega, punktuaalne, hea argumenteerimisoskuse ja kiire kohanemisvõimega. Taksoäri oli Itile võõras, ent selleks ajaks, kui esimesed Go Takso autod Pärnus sõitma hakkasid, oli tal kodutöö Pärnu kohta päris põhjalikult tehtud.

Iti suudab kiiresti oma otsused ja soovid juhtidele selgeks teha ja ellu viia. Hea inimeste tundjana on ta suutnud oma kollektiivi juhid päris hästi üht jalga käima panna.

Iseloomustaksin teda järgmiste sõnadega: sihikindel, kokkulepetes täpne, otsustes realistlik, hea läbirääkija.

Iti on võimekas ja südi firmajuht väga konkureerival ja kohati ebaõiglasel turul, kus probleeme tekitavad sõidujagajad, kokkuleppevedajad, varrukamehed. Väga loodan, et tal jagub energiat ja tahtmist selle valdkonnaga edasi tegelda.

Tagasi üles