Ajalooline tõde on kunstiline kujund, mida tõestas hiilgavalt Juhan Smuuli “Metskaptenis” tõe rolli mänginud Jüri Järvet. Tõe alusmüür laotakse tõekspidamistest ja surnute tõde kuulub igavesti neile. Tolstoi, Tammsaare, Lanoux’ romaanides, Kurosawa filmides on motiiv igaühe õigusest oma tõele reljeefselt väljendatud. Meie ei või surnute üle kohut mõista, sest nemad ei saa enam oma tõde selgitada ega kaitsta. Meile pole antud nende ajas elada ega hinnata, kui suur ja selget pilt maailmas toimuvast tollastel võtmeisikutel üldse oli.
Presidendi kantseleiülemat Elmar Tambekit Vancouveris filmides uurisin, kas ja miks Päts 1939. aastal Venemaad eelistas. On ju Tambek kui Pätsile kõige lähemal seisnud isik oma memuaarides “Tõus ja mõõn” neid pöördelisi päevi detailselt kirjeldanud. Tambek kinnitas mu oletust, mille leiab tema raamatu ridade vahelt, et õigeusklikuna, venekeelse haridusega ja Staliniga koos Krestõ vanglas istununa lootis Päts Venemaa üle kavaldada. Praegu teame aga, et Eestil polnud valikut Hitleri ja Stalini vahel. 24. augustil 1939 Kremlis sõlmitud salaprotokolli järgi läksid Soome, Balti riigid ja pool Poolat bolševikele, ülejäänud Ida-Euroopa riigid natsidele. See on fakt, millest polnud aimu ei alistatavatel rahvastel ega nende juhtidel.
/nginx/o/2017/02/21/6362579t1h2d39.jpg)
/nginx/o/2017/02/21/6362579t1h2d39.jpg)