Jahinaine ei jää meestele alla

Häädemeeste vallasekretär Külliki Kiiver hakkas jahi vastu huvi tundma tänu tuttavale jahimehele.

FOTO: Teele Talve

Häädemeeste vallasekretäri Külliki Kiiveri puhul ei tuleks selle pealegi, et see malbe ja õbluke naine armastab vabal ajal metsas käia ja jahti pidada. “Hakkasin jahinduse vastu huvi tundma, kui mu tuttav jahimees sellest õhinaga rääkis,” meenutab Kiiver, kuidas temast 2014. aastal jahinaine sai. “Võimalusel käin jahil igal nädalavahetusel.” Pere toetab ema harrastust ja vahel tuleb poegki jahile kaasa.

Asjaolu, et leidub neidki, kes jahimehi kritiseerivad, Kiiverit ei heiduta, sest “niisama me looma ei tulista”. Pealegi on küttimine oluline eri liikide populatsiooni ja levivate haiguste piiramiseks.

Sama eesmärk on veebruari viimase nädalavahetuse päikesepaistelisel laupäeval hooaja lõpetamiseks mõeldud rebasejahil, kus ma Kiiveri kõrval proovin jahist aimu saada. Kuigi üleskutse esitas MTÜ Eesti Jahinaised, kuhu Kiivergi kuulub, üle kogu Eesti, märkab silm siin 70-liikmelises seltskonnas vaid kuut–seitset naissoo esindajat. “See võib olla seepärast, et paljudel on oma jahiseltsiga hooaja lõpetamine,” selgitab Kiiver ja viib mind kurssi, et tegelikult on Eestis jahimehe tunnistusega naisi üle 300. “Aga mina olen kohalikus jahiseltsis juba kolmandat hooaega ainuke,” lisab ta naerdes. Teadmine, et seltsis on üle 70 liikme ja tema neist ainus naine, Kiiverit ei sega, sest kuidagi kehvemalt temasse soo tõttu küll ei suhtuta. Pigem hoitakse ja toetatakse.

    Tagasi üles