Naali-Marie Liivrand: Miks ma ei valinud?

Naali-Marie Liivrand
, vanapärnakas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naali-Marie Liivrand.
Naali-Marie Liivrand. Foto: PP

Iga valimine toob kaasa teatud elevust ja inimesed loodavad saada valitsusse õiged mehed-naised, kes suudavad muuta elu endisest paremaks. Sama soov on kõigil kohaliku omavalitsuse valimistel, kus valituks saanud peavad tõestama oma paremust eelmisest ja näitama seda tegudega linna või valla elu korraldamisel.

Otsustasin teha enne valimisi väikese eksperimendi Pärnu linnavolikogus, et teada saada parim erakond seal kandideeriva parima liikmega, kes hindab õiglusprintsiipi ja võtab kodaniku muretki kuulda.

Saatsin 31. jaanuaril kümme elektronkirja kümnele volikogu liikmele, kus palusin avaldada oma arvamus, kes peaks välja maksma minu poolt 2009. aasta juunis tehtud kulutused. Nädal aega rasket tööd trimmeriga linnale kuuluval maal, mis tegelikult oli juba vähempakkumise lepinguga kinnitatud firma Teho hooldusalaks, aga ametnikud mind sellest ei teavitanud.

Minu pöördumisele vastas viis rahvasaadikut ja neli neist arvas, et maksma peab Teho, aga lubasid asja uurida ja küsida majandusosakonnast järele, kuidas on seal see probleem lahendatud. Viies, revisjonikomisjoni esimees, vastas lausa tõrjuvalt ja soovitas pöörduda linnavalitsuse poole. 14. veebruaril saatsin ülejäänud 23 volikogulasele sama küsimuse palvega avaldada arvamust oma lahendusega. Vastas üks! Ainsana suhtus saadikule kohaselt Eino-Jüri Laarmann, kes hakkas probleemi lahendama. Tekib küsimus: milleks on meil vaja 33 inimest volikogusse?

Mart Viisitamme valitsus vahetus ja Toomas Kivimägi asus oma meeskonnaga linna juhtima. Nagu elu näitab, ei ole uus koosseis tõestanud oma paremust. Võib väita isegi vastupidist, sest on tehtud linnakodanikele lausa vaenulikke otsuseid.

Näiteks vähendati madalapalgaliste töötasu, et tasakaalustada linnaeelarvet, elektrienergiat hoitakse kokku tänavavalgustuse väljalülitamisega sügistalve kõige pimedamal ja süngemal ajal, ühistransporti vähendatakse ja muudetakse siis, kui väljas paugub pakane, tänavad on täis lund ja ohtlikult libedad jalgsi käimiseks. Endiselt ei ole kaotatud majaomanikele koormiseks määratud kohustust koristada linnale kuuluvat tänavat ja krundiga piirnevat maa-ala.

Kas on õiglane nõuda osa linnaelanikelt, s.o majaomanikelt kahte koormist – maksta maamaksu ja tasuta koristada linnamaad, kui meil on nii palju töötuid? Eriti õõvastav on see, et koormise kohustus kehtib ka vanuritele, invaliididele ja haigetele, kellele on abiks vaja sotsiaaltöötajat.

Isikliku kogemuse põhjal võin öelda, et Pärnu linnavalitsuses ei kehti õiglusprintsiip, vaid kaitstakse valetajaid-vassijaid. Seda näitab selgesti minu seni lahendamata probleem, kus kaldutakse valetajate poolele ja õiglusele naerdakse näkku.

Minu eksperiment andis ülevaate kohaliku volikogu liikmete suhtumisest oma valijatesse, nende koostööst linnavalitsusega ja hoolimatusest linnaelanike elutingimuste suhtes. Kui riigikokku kandideerinud volikogu liikmed ei suutnud lahendada minu väikest probleemi, siis kuidas nad saaksid töötada parlamendis, kus on päevakorras hoopis keerukamad ja kogu Eesti rahvast puudutavad mured?

Otsustasin valimata jätta, sest ei leidnud ühtegi rühmitust, mis poleks oma reklaamikampaanias tühja tünni kõmistanud ega näinud valituks saades vaid omakasu. Võib-olla lähen valima siis, kui parteisid on kaks, riigikogu liikmeid senisest poole vähem ja nende töötasuks kaks keskmist palka. Riigikogus peavad olema majanduslikult mõtlevad juriidiliste teadmistega targad ja aatelised inimesed. See on muidugi unistus tuleviku riigikogust, aga unistada ju võib!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles