Lindijuht tõi tüdruku jää alt välja

“Lumelükkamisega olid hädas need traktoristid, kellel on kergemad masinad,” räägib Oru talu peremees Endel Vesik ja truu Mäks ei jää temast sammugi maha. Foto: Urmas Luik

Oru talu pererahvale Kihnus käib tere ütlemas naine, kes võlgneb elu Oru Endlile, lindijuhile, kes tõi ta koolitüdrukuna jää alt välja.

“Helje elab nüüd Saaremaal, tal on teine nimi, enne oli Vahkel, aga igal suvel, kui ta tuleb koju vanemaid vaatama, käib siit läbi,” räägib Oru talu peremees Endel Vesik pliidisoojas köögis, kus tema kaasa Vilma on lauale jahtuma tõstnud koguka saiapätsi.

Sellest juhtumist on üle 30 talve möödas, aga läbi Kakra prao vajumine seisab vähese jutuga Oru Endlil ikka veel silme ees.

“See oli kolhoosiajal, ei mäletagi enam, kas 1976. või 77. talvel, veebruaris, siis polnud mingit ametlikku jääteed, lapsed, kes mandrile kooli käisid, võeti reega linttraktori taha ja mindi,” veereb jutukera ots valla.

Kihnlased tunnevad koduväina nagu oma taskut, aga udu eksitas teelised rajast kõrvale.

Suurrätt aitas

Traktori järele seotud rees kössutasid talveriides lapsed, aga üks tüdruk oli hõredamas vammuses ja Endel võttis ta teise traktoristi kõrvale kabiini tuulevarju.

Kilomeetrit kolm kaldast raksatas jääkaas mitmetonnise raudmüraka all ja traktor vajus vette, köie otsas lohisenud reest vaatasid hirmunud silmapaarid kohta, kus nende vedaja oli olnud.

“17 sentimeetrit oli seal jää paksus, 19 peal kandis veel,” tõdeb Endel, kes sai kabiinist esimesena välja. “Mootor töötas, lindid käisid, vett oli kaks ja pool meetrit, teadsin, et laps vajus koos traktoriga, püüdsin teda kätte saada, lõpuks sain tal suurrätist kinni, tirisin välja, teine traktorist raputas teda korra, siis hakkas ta nutma, võtsin ta sülle ja hakkasin jala tagasi astuma.”

Hiljem tariti kolhoosi lintki merepõhjast välja ja sellega kündis Endel põldu edasi.

Järgmise jäise supluse kopatraktoriga tegi Oru Endel 2002. aasta talvel, kabiinist kättejuhtunud raudpoldiga suutis ta vee all lõpuks masina akna puruks lüüa ja kui koju jõudis, olid juhtunust kuulnud kaasal silmad vett täis.

Kodusaare rahva erilise auavalduse, elutöö preemia, pälvis Endel Vesik tunnustusena kui põline ja alati vastutulelik traktorist. Tema eel on Kihnu valla auraamatusse 2006. aastast kantud viie kogukonnas hinnatu nimi.

Mäksiga kabiinis

Kräsuskarvaline koer Mäks surub koonu Endli sülle. Peremees ütleb neljajalgse sõbra kohta, et see on tal nagu mehaanik, sõidab traktorikabiinis kaasas.

Poisikesepõlvest tehnikahuviline, läks Endel kala püüdma jäämise asemel mandrile ja õppis Helme kutsekoolis traktoristi paberid tasku. Nelja pika aastakümnega on ta kodusaare põllud risti-põiki läbi kündnud ja kinnitab, et kõige paremad mullad ja kõrgem maa on kesk Kihnut, kiriku taga. Mujal on hästi savised mullad ja selliste põldudega on alailma nuhtlus: need on kas liiga märjad või kuivusest pragulised. Aga Oru Endel on olnud ka “sakslase” peal, kombainer ja kopamees ning tema kodutalu ümbrus Sääre külas meenutab mitme põlvkonna masinate näitust, mille töökindlaid jõulisi eksponaate vajati lõppeval talvel teede lumerohkusest jagusaamisel.

Käbi pole Oru talus kännust kaugele kukkunud, sest nagu Endel ütleb, on tal “poiss teehöövli peal”.

Poisi isa hakkas traktorirooli keerama 18aastaselt, ajal, kui majapidamistes peeti kariloomi ja kasvatati kartulit-porgandit-kapsast. “Väiksed tükid võtavad palju rohkem aega, suurega on parem,” räägib Endel ja Vilma pistab jutusse, et “nüüd tuleb piim poest, sealiha mandrilt ja kõik on euro”.

Seda talve on kihnlastel kergendanud jäätee Sigatsuarust Lao alla, see 12kilomeetrine ühendusniit lubab mandrile minna-tulla valgel ajal, millal tahad, ja kuni 2,5tonnise sõidukiga. Turvalisuse eest vastutab maanteeamet, kuid Kakra säär hoiab endist joont, selle juurest jookseb risti valget välja jäine vagu, millest teelise aitavad üle tugevad plangud.

“Need on eluaegsed praod, Kakra otsast Papina poole, neid ei pane keegi kinni, seal pidavat vesi neljas suunas liikuma,” seletab Oru Endel, kellel selle säärega on omad, kustumatud suhted.



Kihnu elutöö preemia

 Kihnu valla põhimäärusele tuginedes antakse elutöö preemia aastas ühele Kihnu elanikule erilise auavaldusena vallale elutööna osutatud väljapaistvate teenete eest.

 Aunimetuse ja preemia andmise otsustab vallavolikogu, sellega kaasneb kanne Kihnu valla auraamatusse.

 Elutöö preemia on saanud: hariduselu edendaja Elmar Randma (2006), rahvalike laulude looja Virve Köster ja muuseumijuhataja Anne-Mari Buravkova (2007), käsitöömeister Rosaali Karjam (2008), Kihnu rahvalaulu säilitaja Katrin Kumpan (2009), põline traktorist Endel Vesik (2010), õpetaja Vilma Metsa (2011).

Andmed: Pärnu Postimees