Kuidas Tallinn muutus Pärnu pealinnaks 1.

Eestimaa kubermangu idee pärines Rootsi ülemhaldurilt Pontus de la Gardie’lt. Foto: Vikipeedia

Lapike maakerast, nii umbes 45 000 ruutkilomeetrit, mille meie esiisad endale elamiseks valisid, peab olema väga väärtuslik koht. Ega meie lähinaabrid Venemaa, Poola, Taani, Rootsi ja Saksamaa muidu seda oma täielikuks õnneks ja õitsenguks niivõrd vajalikuks pidanud, et aastasadade jooksul kümneid kordi käia siin vägistamas, orjaks müümas, põgenema sundimas, tapmas, röövimas, põletamas, oma korda, keelt, usku ja kombeid peale sundimas. Nii on ime meie püsimine siin rahvusena, kes kümne küünega hoiab kinni sellest kivirikkast mullast, metsadest, soodest ja rabadest.

Kui kallid naabrid ei suutnud korraga vallutama kogu Eestit, oldi rahul poolega ja jäädi ootama paremaid aegu. Niimoodi jagati Eesti 16. sajandil Rootsi ja Poola vahel Eesti- ja Liivimaaks.

Haldusüksusena tekkis Eesti juba 13. sajandil, mil taanlased moodustasid Harju- ja Virumaast Eestimaa hertsogkonna, mis toimis taanlaste võimutsemise lakkamiseni 1356. aastal.