Eile pärastlõunal oli Pärnu jõele Kesklinna sillast ülesvoolu end jääle istuma seadnud sadakond tirgutajat, eemalt paistsid nad konutavat noruspäi ja tujutud.
Eilne päev oli Pärnu jõel tirgutajatele kitsi
/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
25. märts 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lähemale minnes selgus, et norutada oli kalameestel põhjust küllaga. “Kala ei võta täna,” ütles üks, kes oli oma asjad pakkinud ja astus pikal sammul kalda poole, meile vastupidises suunas.
Meie suundusime jõe keskpaika. Seal paistsid kümned tumedad kogud. Kui lähemale jõudsime – milline ebaõnn! –, lõi veel üks mees kaladele käega, surus kokku klapptooli, millel oli istunud, võttis jääpuuri ja asutas temagi end minekule.
“Noh, kala ei võta või?” küsisime norivalt.
Mees peatus ja seletas: “Kahe tunni järel nüüd korra võttis ja tundus teine päris suur olevat, aga läks otsast ära.”
Mõtles viivu ja lisas alistunult: “Nagu alati …”
Mehe tuju oli tõega sant.
Aga kalamehevarustus oli tal korralik: peale klapptooli uhke jääpuur ja riietus, värviline ja soe, millega poleks häbi pühapäeval linna peatänavalgi jalutada.
Ringi vaadates võis märgata, et puurid ja talvejoped polnud teistelgi palju kehvemad, ainult et enamik mehi olid end istuma sättinud kummuli pööratud plekkpange põhjale.
Saime kohe aru jääjate hinges elavast lootusest, et kalade kõhud ükskord tühjaks lähevad ja nad reetliku konksu alla neelavad. Kas või desserdiks.
Veel enam! Hinnates kalameeste istumise all pangede mahukust, võib öelda, et kalameeste lootus on rajatud üleüldisele jääalusele näljahädale.
Järvakandi mehed
Jääl saime tuttavaks Mihhail Krasaviniga, kes oli Pärnusse kalale sõitnud Järvakandist, ja tema kaaslaste, kahe kaimu Endel ja Elmet Varblasega, kes on Mihhaili naabrimehed.
Nemadki istusid pangedel, mis mahutanuks jääkaru kõhutäie, kui vaid kuidagi selle kalu täis saaks püüda.
Ometi oli just Mihhail eile Pärnu jõe lähimal poolel hektaril kõige õnnelikum kalamees jääl, sest tal oli ette näidata ilus, oma ligi 400grammine vimb. Selleks tuli ennast pangepõhjalt natuke kergitada ja nõu serva alt loomus välja võtta. Kala liigutas lõpuseid: elas veel.
“Alles sain teise, aga see on seni ka ainuke,” tunnistas Järvakandi mees.
Mihhaili kaaslased püüdsid kala paarkümmend sammu eemal ja tulid nüüd ligi, kolme peale püütud ainsat kala vaatama.
“See pole ju vimb,” kahtlesid mehed, aga lähemale kummardudes tunnistasid kala ikkagi vimmaks.
Järvakandi meeste värk, nad rohkem Kaisma järve kaladega harjunud.
Seevastu Pärnu kalamehed teevad vimmal ja kohakalal vahet 100 sammu pealt, mõni räägib, et isegi pimedas, kalakisa põhjal. Ja kui kala on surnud, siis lõhna järgi.
Ära ka ei lähe
Järvakandi mehed rääkisid, et Kaismal praegu kala ei võtvat. Pärnus on lootus suurem. Ainuke häda on, et kalad kipuvad Pärnus konksu otsa ajal, kui Järvakandi mehi jääl ei ole.
“Siin nüüd räägivad, et eile võttis kala hästi, tuleme meie, ei mingit võtmist enam,” kurtsid mehed, süümenoot hääles, nagu oleksid just nemad kolmekesi oma tulekuga Pärnu meeste kalaõnne tuksi keeranud.
“Mis Pärnu meestel viga siin kalal käia,” arutasid Mihhail, Endel ja Elmet. “Kui kala näkkab, on hästi, ei näkka, pole ka midagi katki, lähevad koju, aga meie sõidame siia kilomeetrite tagant ning bensiin on kallis. Nii et kui juba tuldud sai, proovime õhtuni.”
Mehed uskusid, et kalata nad pika püügipäeva järel kindlasti ei jää. Mõnikord õnnestub igaühel neist koju viia mitu kilo jõehõbedat: ahvenaid, vimbasid, nurgi ja mõni kohagi.
“Kalameheõnn võib pöörduda kümne minutiga ja kui kord võtma hakkab, siis ainult sööda ja tõmba välja,” iseloomustas Mihhail tunnet, mille nimel jõel tunde istuda. Auke jäässe puurida ja jälle istuda.