/nginx/o/2017/04/28/6598617t1h222b.jpg)
Sõitsin esmaspäeval, 24. aprillil koju, et tütart trenni viia. Kell oli 11.30, päike paistis ja ilm oli kuiv ja ilus. Tagasiteel märkasime kurvastuseks, et oravake oli kasutades tütre sõnu "alla aetud Merimetsa tänaval“, umbes 20 meetrit Saare tänava ristmikust, kus algab väike metsatukk.
Lubatud sõidukiirus peaks seal olema ikka 50 kilomeetrit tunnis ja miskipärast usun, et kui oleks sellise kiirusega sõidetud, oleks loomakest märgatud. Muidugi on loomad ettearvamatud ja iga kord ei õnnestu otsasõitu vältida, aga usun, et seekord ei püütudki seda teha. Liiklus oli ju suhteliselt väike, ilmaolud head.
Politseipatrullgi mõõdab seal metsavahel tihti kiirust, sest seal ületatakse ikka väga sageli lubatud kiirust ja eks tule muidki rikkumisi tõenäoliselt üsna palju ette. Linnakodanikuna on mul selle üle väga hea meel, sest see distsiplineerib sõidukijuhte, suurendab inimeste turvatunnet ja hoiab ära kindlasti nii mõnegi korrarikkumise.
Aga kuidagi ääretult kurb tunne on: tegelikult hävitab inimene ise palju loodust ja loomi.
Läksin koju, aga laps ikka ütles, et kas me tõesti ei saa enam midagi teha, sest äkki olid oraval kusagil pesas pojad, kes nüüd hukuvad, ja inimene on ju süüdi. Läinud tagasi, oli vares juba vedanud orava tee äärde ja õnnetust meenutas vaid tume verelaik keset teed. Poleks ma seda näinud, oleks mõelnud: „No on ikka vastikud varesed“, aga õieti hukkus loom autorataste all ja edasi läheb vaid toitumisahel. Kuigi terve talv pidid nad metsas koos hakkama saama ja saidki.
Selle pika kurva loo mõte oli mul see, et kas maanteeametil ei oleks võimalik paigaldada sinna orava märk. Äkki säästab see veel mõne alles jäänud loomakese elu. Talvel nägime seal vähemalt kolme oravat, aga ei tea ju, kui palju neid üldse järel on.
Ja inimestele on meil palve: palun rohkem hoolimist, hooligem loodusest, loomadest, lindudest! Tore on ju jalutada metsas linnulaulu saatel ja vaadata orava toimetamist metsas, mitte loomaaias.
