Eile nägin ma Eestimaad / läbi NO teatri silmade, / läbi Eestimaa tõusu ja languse, / läbi üdini muutunud eestlase. / Seismas, kohver käes, ristteel, / tea, kas Eesti kestab veel?
Eile nägin ma Eestimaad läbi NO teatri silmade
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii ehk võinuks kirjutada Juhan Liiv pärast NO 72 etenduse “The rise and fall of Estonia” (“Eesti tõus ja langus”) vaatamist.
Etendus, mis pani mõtlema
Ei saanudki kohe pihta, mis on põhisõnum, mida teater tahab vaatajale edastada. Sõnu oli palju. Sõnumist arusaamine tekib ehk hiljem, pärast seda, kui olen stseenide kallal juurelnud. Eesti on eestlaste kätes, õigemini eestlaste käest libisemas, kuigi see on meie teha, mis Eestist saab. Seda lugesin välja mina.
Rahva ja riigi seotust ja inimese rolli poliitikas on teater korranud lavastustes “Nafta”, “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” ja “Ühtse Eesti suurkogu“. Sõnumid nendest vist ei jõudnud kohale, sest viimane etendus “kukutas“ Eesti ja eraldas meid Euroopast. Tahaks karjuda: “Fuck the politics, it’s about people!” See riik on inimesele!
Inimesed
Eestlane olla on uhke ja hää. Vähemalt seni, kui me ei kõrvuta ennast eurooplastega, ja niikaua, kui me ei ole vaadanud ennast arvustavalt peeglist. Näinud seda kõike, tabab meid alaväärsustunne.
1940ndatel ja isegi nõukogude ajal kaitsesime oma kodu ja lähedasi enda elu hinnaga. Olime kaastundlikud, ennastohverdavad ja hoolivad oma pere, kodu ja maa suhtes.
Kahjuks ei suutnud me kõike seda kaitsta ja asusime teenima okupante. Hoolsalt ja kuulekalt nagu orirahvale kohane. Varjasime enda mõtteid ega julgenud rääkida oma tõelisest ajaloost. Kui meie mõtted avalikuks tulid, siis meid tapeti ja pandi vangi. See hirm ja kartus on meil veres tänini. Me ei julge öelda, mida tahame.
Me unistasime vabadusest, sellisest nagu Euroopas. Me teadsime Euroopast palju, võib-olla isegi rohkem kui Euroopa ise. Olime rohkem eurooplased kui need, kes elasid Pariisis või Berliinis.
Siis saabus vabadus. Just nimelt saabus, sest enamik ei tea, kuidas ta tuli. Meie käest ei küsitud, millist Eestit tahame. Me ei osanud öelda, mida tähendab inimväärne elu. Igaühele oma, aga meie soovid olid esialgu väikesed. Nii meisse süstitigi seda, mida keegi arvas või mida Moskvast ja Washingtonist ette kirjutati.
Kahjuks ei talleta ajalooürikud seda, kes nii arvas ja meie eest otsustas. Meie väärtusteks muudeti mammona ja nüüd on eestlane olla uhke ja hää. Vähemalt need vähesed eestlased, kes mammonat omavad, tunnetavad seda. Meie, ülejäänud, aga muutusime.
Meie pereelu tähendab pidevaid tülisid, stressi. Õigemini, meil ei olegi pereelu, sest aega perega, sõpradest rääkimata, suhelda pole. Ajame taga raha, et elus püsida, või endasse kultiveeritud mammonaiha. Liigume suunas, kuhu osutab “püha kolmainsus“ Edgar Savisaar, Andrus Ansip ja Mart Laar.
Kui see ei õnnestu Eestis, õnnestub see äkki välismaal. Ja siis põgeneme Eestist või usume siin, et jõuame viie rikkama hulka. Lausa esimeseks, hing paelaga kaelas, kuid veame välja. Teeb ikka kadedaks küll, kui naabril on rohkem või mõni tuttav elab paremini.
Elame halvasti, kuna meid on vähe ja me oleme vanad. “Saagu meid rohkem ja see teeb meid rikkamaks!” hõikab “püha kolmainsus” ja selle peale meie naised nutavad, aga sünnitavad. Peale selle koristavad, kraamivad, küpsetavad ja üritavad rikkaks saada. Rikkaks eurooplaseks. Tubli oled, Eesti naine, tubli!
Me oleme nii palju muutunud, et isegi Ameerika onu ega Kanada tädi ega needki kaasmaalased, kes siit on põgenenud, ei taha meid enam tunda. Aga loodame, et ükskord hakkab välispidine maailm meist aru saama, sest me räägime ennast edukaks.
Ühtsuse märgiks tähistame tähtpäevi, mis olid tähtsad meie esivanematele ja on tähtsad riigile. Tähistame neid Paabeli moodi – õgides! Vaata peeglisse, eestlane, sinu kätes on su riigi saatus ja sa ise!
Poliitika
Poliitika pole oluline, inimene on. See oli vist NO teatri lavastuse moto? Ei tahaks sellega nõustuda ja ega etenduski seda peale suru. Jääb igaühe enda mõtiskleda, aga poliitika on see, mis kujundab meie elu.
Poliitika on Eesti Vabariigi okupeerimine Nõukogude Liidu poolt. Poliitika on Eesti vabanemine okupatsioonist. Poliitika on meie, inimeste ja riigi liikumine uuele arengutasemele. Poliitika annab ette suunad ja sihid.
Eesti poliitika on meid viinud mammonaihaluseni. Meie riigi sihiks on saanud liituda järjest rohkemate organisatsioonidega. Eesmärk on olla esimene maailmas. Unustades inimesed, tallates inimesed ja hävitades inimesed. Ühtlasi riigi!
Meie riigi siht ei ole parem elujärg kõikidele Eesti elanikele. Sest ega poliitika tea, mis see tähendab. Ega inimesed isegi tea. Ühele on see üks ja teisele teine. Eriti kui poliitikud on maalinud rahvale pildi villadest, helesinisest merest ja rikkusest, mis pidavat tulema, kui “te meid valite”. Sellele lisandub võimendatud pilt idas valitsevast ohust, mis “tuleb kindlasti, kui te meid ei vali”. Ega inimesed ise mõtle, mõeldakse nende eest. Seniks liitume ikka rahvusvaheliste organisatsioonidega nii, nagu oleme teinud juba 20 aastat, ja jätkame samamoodi järgmisel neljal aastal.
Stabiilne paigaltammumine on ju parem kui edasiliikumine. Pole visiooni, pole eesmärki, mille suunas ühtselt minna. Ega see kedagi võimulolijatest huvita. Nii saab ju lihtsamalt. Järgmiselgi korral.
Valitseda inimest. Suunata inimest. Käsutada inimest. Vähemalt niikaua, kui ta on veel Eestis. Eemale inimlikest väärtustest, liikudes rikkuse poole! “Fuck the people, it’s about politics!” (“Põrgusse inimesed, poliitika on peamine!”) oli vist selle etenduse tegelik moto.