Veel mõni aeg tagasi võeti töökohtade lisandumise uudised vastu juubeldamisega. Praegu on olukord Eesti tööturul aga selline, et pigem panevad säärased teated kukalt kratsima.
Juhtkiri: Alustada võiks paindlikkusest (1)
18. mai 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esmaspäeval avaldas statistikaamet aasta esimese kvartali töötuse näitaja. See on 5,6 protsenti. Kui vaadata töötuse numbreid graafikul jooksva joonena, on selle kõverik 2010. aastast allapoole suunatud. Muutunud olukorda ilmestab hästi seegi, et ühel Eesti Panga viimastest pressikonverentsidest räägiti positiivsest pöördest tööturul. Selle all ei mõeldud inimeste sissetulekute kasvu ega töökohtade loomist, vaid hoopis palgatõusu pidurdumist ja tootlikkuse tõusu.
Samuti pole pääsu üldise rahvastiku kahanemise ega tööealiste elanike hulga kokkukuivamise eest.
Nii tekitabki küsimusi tänases lehes Sindi lõngavärvimise vabriku teade, et seoses laienemisega on neil juurde vaja 75 paari töökäsi. Kust need inimesed leitakse? On’s tehasel mõni imevalem?
Paindlik olla takistavad harjumused. Tööandja omad.
Varem on olnud juttu Wendrest, mille kasvuplaane segab tööjõupuudus. Padjavabriku juht võttis alles paar nädalat tagasi roosade külgedega ärilehe veergudel sõna ja nimetas töötajate puudust Eesti majanduse nõelasilmaks: inimesi lihtsalt ei piisa ja töötajate hoidmiseks tuleb väga palju pingutada.
Nii lõnga- kui padjavabriku puhul tunduvad kõige tõenäolisemate lahendustena võõrtööjõu, eelkõige lätlaste sissetoomine ja tootmise jätkuv automatiseerimine. Vahel pakutakse sama laadi murede lahendusena välja suurendada paindlikkust.
Kui edukas võõrtööjõu rakendamine nõuaks senisest liberaalsemat lähenemist juba seadusandluses ja töökäte asendamine robotitega eeldab suuri investeeringuid, siis paindlik olla takistavad harjumused. Tööandja omad.
Ehk tasuks enne lätlasi ja roboteid katsetada muudatusi töökorralduse viisis, et see sobiks nendele inimestele, kes vabrikute naabruses juba elavad, kuid kellele senine süsteem pole mingil põhjusel sobinud. Seda enam, et peagi tööturule jõudvate Y- ja Z-põlvkonna noorte pärast on neid muutusi niikuinii vaja.