Eesti riigis on vanurite hoolekanne jäetud lähedaste mureks. Kel raha rohkem, saab ema või isa paremasse hooldekodusse panna, enamikul tuleb aga leppida kasinamate võimalustega.
Juhtkiri: Hoolekanne vajab reformi
30. mai 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanadekodu tüüpiline hooldaja on heasüdamlik vanem naine, kes pensionilisa teenib. Enne 2020. aastat ei pea tal isegi kutsetunnistust olema.
Enamasti jätavad omaksed hooldekodusse viidava eaka senise perearsti nimistusse. Keskmine peretohter tunneb patsiendi vastu huvi ainult siis, kui tema poole pöördutakse. Vanadekodudel on keeruline perearste mööda Eestit taga ajada ja häda korral valitakse pigem kiirabi number.
Et eakatel oleks elementaarne arstiabi kohapeal võtta, peaksid hooldekodud palgal hoidma küllaldasel hulgal meditsiiniõdesid. Selleks aga ükski seadus ei kohusta ja täiesti tavaline on, et õde tuleb ainult kutsudes või korra nädalas.
Hooliv riik ei piirdu küsimustike ega kontrollkäikudega, vaid üritab probleemidele lahendusi leida.
Hooldekodudes pole kehtestatud samasuguseid norme nagu õendushaiglates, kus 20 voodikoha kohta olgu 6,8 õde ja 9,1 hooldajat. Siis saab iga päev tööl olla vähemalt poolteist õde ja kaks hooldajat, neist vähemalt üks õde ja üks hooldaja öösel.
Norme pole seetõttu, et omaksed ei jaksa maksta. Kui riik hakkaks peale kutsetunnistuse vanadekodudelt nõudma kohustuslikku töötajate ja hoolealuste suhet, kindlat protsenti tuludest koolituskuludeks, igapäevast ühe patsiendiga tegelemise miinimumi, paneksid paljud hooldekodud uksed kinni, sest omastel ega omavalitsustel ei jätkuks raha seda kinni maksta.
Raha hoolekandesüsteemi juurdesaamiseks tuleks kas makse tõsta või lasta inimestel end ootamatuste vastu kindlustada. Ravikindlustusmaks ja pensionisambad hoolekanderiski ei kata, selleks oleks vaja eraldi raha koguda.
Liberaalne ühiskond jätab riskid igaühe enda mureks. Kui oled vaene, lama ja oota oma surma, saades aru, et kellelgi sind enam tarvis ei ole.
Hooliv riik ei piirdu küsimustike ega kontrollkäikudega, vaid üritab probleemidele lahendusi leida. Hoolekandesüsteem vajab põhjalikku reformi, mitte järjekordset sõrmega viibutamist.