Meie sõbrad soomlased

Kaupo Meiel
, arvamustoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Eesti ja Soome on vanad sõbrad: küll on teineteisele appi tuldud, aidatud ühise vaenlase vastu sõdida, smugeldatud piiritust, antud ühelt poolt väärtuslikke töökäsi, teiselt poolt turiste ja humanitaarabi.

Taasiseseisvumise algusajal, kui piirid olid juba lahti, räägiti lugu kahest ameeriklasest, kes laevasõidul Helsingist Tallinnasse arutlesid, et ei tea, kas Eesti ka nii vaene maa on kui Soome.

Nüüdseks on vahe kahe sugulasrahva vahel mõnevõrra vähenenud, kuigi põhjanaabrite elukvaliteedi saavutamiseks peab Eesti veel väga palju arenema. Siiski suudavad tuhanded eestlased juba praegu niisama hästi elada kui Soome inimesed. Sellepärast, et nad elavad ja töötavad üle lahe. Pole võimatu, et peagi saab Helsingist linn, kus elab kõige enam eestlasi maailmas. Sealt jääb Eesti ja Soome pealinna ühendamiseni väike samm.

Majandusliku koostöö ja rivaliteedi kõrval valitsevad kahe riigi vahel tihedad kultuurisidemed, mis õnneks ei katkenud lõplikult okupatsiooniajalgi. Mitu põlvkonda kasvas Põhja-Eestis üles Soome televisiooni najal ning neil, kes lapsepõlves pole Tove Janssoni “Muumitrolle” või Hannu Mäkelä Härra Huu lugusid lugenud, on tubli annus fantaasiat saamata jäänud. Muuseas, Janssoni ja Mäkelä loomingu võib vabalt täiskasvanueaski kätte võtta.

Omalt poolt soovitan Mäkelä geniaalset jutukest “Hobune, kes kaotas prillid ära”, mille nimitegelane maskeerib end vajaduse tekkides neljaks männiks, mille vahel lebab kivi. Kui Jansson ja Mäkelä läbitud, Aleksis Kivist rääkimata, võib juba asuda Mika Waltari “Sinuhe” kallale. Viimasena mainitu tuli paari aasta eest uuesti välja, sedakorda Piret Saluri suurepärases tõlkes (teose esimene eestindus pärineb Johannes Aavikult).

Pärnugi on Soomega kultuuriliselt ja seltskondlikult tihedalt läbi käinud ja – mis siin salata – just põhjanaabritest turistid on meie kuurordi elus hoidnud. Juba 55 aastat on püsinud sõprussuhted Pärnu ja Vaasa vahel, selle tähistuseks leiab pühapäevani Pärnus aset hulk näitusi, kontserte, loenguid ja palju muud soomekultuurset.

Soome nädal Pärnus toob muu seas esinema sümfooniaorkestri Wasa Sinfonietta ja Mai kinno vaatamiseks groteskse ja kauaoodatud menufilmi “Kadunud kaup ehk Jaht jõuluvanadele”. Nende kahe kõrval rõhutan Alvar Aalto väljapanekut kolledžis ja koomiksinäitust “FINEST” Port Arturis.

Soome maa ja kultuur on lai ja imetlusväärne ja eeskujulik, seepärast tasub selle ilmingutel alati silma peal hoida, sest elamus on garanteeritud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles