Kas 39 senti kohukese eest on palju või vähe? (1)

Siiri Erala
, arvamustoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarbimispsühholoog Ivar Soone sõnutsi ei lahku enamik tarbijaist poodi piima järele minnes sealt ainult piimapakiga. Ikka satub kärusse muudki kaupa.
Tarbimispsühholoog Ivar Soone sõnutsi ei lahku enamik tarbijaist poodi piima järele minnes sealt ainult piimapakiga. Ikka satub kärusse muudki kaupa. Foto: Elmo Riig / Sakala

Seisate poes piimatoodete riiuli ees. Piim, keefir, jogurtid, kohukesed. Keelt limpsava kassi pildiga kohukeste rivi all helendab kutsuv kollane sildike, millel kirjas 0,39. Just see kohuke rändab kiirelt ostukorvi. Ja mitte üks, vaid lausa kaks. Aga kas 39 senti kohukese eest on palju või vähe?

Tarbimispsühholoog Ivar Soone teab, et analüüsi, kas pea 40 senti kohukese eest ikka klassifitseerub heaks pakkumiseks, ostjad poes ei tee. Paljud ei märka kollase sildi lõksu isegi siis, kui sealsamas kõrval asub 28sendine kohuke.

Kollane silt pole ainuke püünis, mis ostjatele seatud. “Kaubanduses pole midagi juhuslikku,” ütleb Soone ja loetleb hulga ostma õhutavaid elemente: kauba paigutus, ostja liikumistrajektoor, muusika, värvid, lõhnad. “Vajadus, et piim on otsas, paneb meid liikuma, kuid poes haaratakse meid konksu otsa. Kui paljud lahkuvad piima ostma tulnuna poest vaid piimapakiga? Ikka võtad ju muud ka. Mina kaasa arvatud,” arutleb Soone.

Ekspert teab, et kogu kaubandus on üles seatud viisil, mis sunnib inimesi aina rohkem kaupa korvi või ostukärusse kuhjama. Sellest annavad tunnistust mõõdikud, millega kaupmehed müügipäevade edukust hindavad: kaubaühikuid tšeki kohta (mida pikem tšekk, seda parem); müük ruutmeetri kohta.

Kas igasse lompi peab ilmtingimata sisse astuma? Andres Sooniste

Soone selgitust mööda rõhuvad nii kaupmehed kui reklaamitegijad inimeste tunnetele ja soovidele, sest just nendele tuginedes sünnivad ostuotsused. “Inimene on emotsionaalne olend ja emotsioonidega ei vaielda,” tõdeb ta. Seda teadmist kasutavad teiste seas suurepäraselt ära ukselt uksele käivad tolmuimejamüüjad, puhkuseosakutega kauplejad, kelle mõjutusarsenali kuuluvad koletisi meenutavad suurendatud tolmulestade pildid ja küsimused stiilis “Kas teie abikaasa väärib puhkust?”.

Nii Soone kui tarbijakaitseameti juhi Andres Sooniste hinnangul saaksid inimesed end tarbimislõksude eest hoida talupojatarkust kasutades.

“Kas igasse lompi peab ilmtingimata sisse astuma?” küsib Sooniste, kelle juhitud ametil tuleb igal aastal tegelda tuhandete kaebustega. Neist suure osa moodustavad juhtumid, mida andnuks vältida. “Selleks pole vaja muud kui maalähedast arusaamist ja mõistmist, et igasugust ostu oleks parem planeerida,” leiab Sooniste.

Tervet mõistust oleks tarbijakaitse kogemuse järgi rohkem tarvis ostetud kauba kasutamisel ja probleemide ilmnemiselgi. Ei saa oodata, et vast ostetud teleri mahapillamise eest võtab vastutuse kauplus, sest garantii ju kehtib. Või kui arukas on esitada pretensioon pulmatordi pärast, mis sugulase auto pagasiruumis sooja suvepäikese mõjul üles sulas?

Sooniste lisab, et sageli pööravad ostjad ja kaupmehed probleemide ilmnedes tülli. “Ja siis tullakse meie juurde, sest vaja on vahemeest. Inimeste hoiak on oluline. Probleemide lahendamisel peab säilitama kannatliku meele ja neutraalse hoiaku,” tõdeb ta.

Tarbijate altminekud

  • Äsja loodud e-pood pakkus müügiks uusimat iPhone’i eeltellimisega ja mitusada eurot teistest soodsamalt. Telefoni tellimiseks tuli tasuda 50protsendine ettemaks. Telefone tarbijad ei saanud ja ettemaks jäi samuti tagasi saamata.
  • Mees kinkis oma naisele kaalu langetava pihuse. Naine pihustas seda kaks nädalat, aga ükski kilo ei kadunud. Toodet tagastada ja raha tagasi küsida ei olnud võimalik, sest e-poes ei olnud kaupleja kontaktandmeid.
  • Laigi-ja-jaga-tüüpi mängus lubati osalejate vahel välja loosida vinge auto. Võitjale saabuski auto: mänguauto.
  • Tarbija soovis uut autot. Müüja juures märkas ta auto armatuuril punast mootorituld. Müüja lubas, et teeb selle pärast ostu korda. Hiljem selgusid masinal arvatust suuremad probleemid. Müüja ei olnud nõus remondi eest tasuma. Ostja ei saanud nende kokkulepet tõendada, sest seda kirja ei pandud.
  • Facebookis müüdi reise. Raha tuli kanda eraisiku arveldusarvele. Tegelikult lennupiletite broneeringuid ei tehtud. Müüja ei vastanud kaebajate kõnedele-kirjadele.
  • Saabus laenupakkumine Benini Vabariigist lubadusega, et kui inimene maksab sadu eurosid sissemakseks, saab ta tuhandeid eurosid laenu. Inimene maksis, kuid laenu talle ei antud.

Allikas: tarbijakaitseamet

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles