Andres Arrak: Iga liik, mis ei paljune, sureb välja.

Foto: Urmas Luik

Majandusteadlane Andres Arrak kõneles ettevõtluskõrgkooli Mainor Pärnu õppeosakonnas seminaril elu võimalikkusest Pärnumaal, tähendades piltlikult, et siinne abiturient ostab kohe pärast lõpuaktust pileti Tallinnasse ega tule tagasi.

Põhjus on lihtne: inimesed koonduvad sinna, kus on rohkem raha ja tööd. Olukord Pärnumaal olevat teadlase sõnutsi nutune, sest jätkusuutmatud vallad jooksevad inimestest tühjaks ja elu maal hääbub. Ääremaalisus pole geograafiline termin, vaid kinni mõtlemises, tõdes Arrak, kes oli nõus ka lehe küsimustele vastama.

Ütlesite loengus, et perifeeriat Eestis pole, sest kõige kaugemast maanurgastki on Pärnu-suurusesse linna vaid pool tundi autosõitu. Miks siis Pärnu maakond inimestest tühjeneb?

Kui me võtame suhte töötegijad versus ülalpeetavad, on ülalpeetavaid pea pooles Pärnumaa valdades üle 50 protsendi, võrreldes töötegijatega.

See on hetkeseis, aga kui vaadata, kui palju on viie- kuni 14aastaseid, kes kunagi tulevad tööturule, võrreldes nendega, kes siis tööturult lahkuvad, on maakonnas ainult Pärnu linn ja kaks valda, kus see suhtarv on positiivne.

Nii on Pärnumaa tõesti üks neist maakondadest, mis jooksevad rahvast tühjaks.

Ometi, kõik inimesed, nende seas ka mina, ei taha suurlinnas elada. Paljud tahaksid ärgata linnulauluga. Aga maalgi peab olema minimaalne elementaarne avalike teenuste kogum, mida omavalitsus mulle pakub. Ja väikesed omavalitsused ei ole suutelised seda pakkuma.

Mis võiks olla lahendus? Valdade ühinemine? Soodustada maal ettevõtlust?

Tänapäeva reaalsus on, et füüsiliselt pole töö asukoht enam nii oluline. Saab teha kaugtööd.

Ma armastan tuua näiteks oma kolmanda kursuse tudengit, kellel Viljandist kaheksa kilomeetrit Pärnu poole keset metsi ja laasi on 23 töötajaga ettevõte nimega Bestra Engineering AS, mis teeb naftapuurtornidele tipptasemel seadmeid.

Kaugtöö ehk teleworking’una teeb Ameerika Ühendriikides tööd kuus protsenti kõigist hõivatutest. See muudab töölkäimise mõiste ajas ja ruumis hoopis teiseks.

Ei pea ärkama Lasnamäel, pesema hambad ja loksuma poolteist tundi kesklinna ja õhtul tagasi. Tööd võib teha kodunt lahkumata ja endale meeldival ajal, sest enamik kaugtööst on andmetöötlus ja uue teadmise loomine. Ja kaugtööd annab Pärnumaa metsade vahelt väga hästi teha. Mõnus elukeskkond boonuseks.

Eestis on trend, et üha enam pakutakse teenuseid ja käte vahel millegi kokkupanemist jääb aina vähemaks. Aga toota saab ka väljaspool suurlinnu. Siin on hea näide toosama Bestra Engineering või Euroopa suurim padjatootja AS Wendre.

Etapp, mil väliskapital potsatas ainult Tallinna või Riiga, on ümber. Tung on selle poole, et tuua teenuste osutamise kõrval tootmine linnast välja, kuid siin põrkab ettevõtja taas omavalitsuse otsa, mis teatud asjad peab garanteerima. Vähemalt tee(d) võiks olemas olla ja internetiühendus.

Pärnu linn näeb end mõne aastakümne pärast Skandinaavia pensionäride hoolde-, puhke- ja ravipaigana. Põhjanaabrite pensionid on praegu küll prisked, aga sealnegi rahvastik vananeb ja on enese ülalpidamisega raskustes. Kas meil on üldse 20–30 aasta pärast siia jõukaid Soome pensionäre oodata?

Kindlasti on. Pakun poolhumoorikalt, et Eesti Nokia võikski olla pensionäride eest hoolitsemine. Spaabisnis toimib ja tulevikus võiks Eesti vastu võtta kümneid miljoneid Euroopa ja Aasia eelpensionäre ja pensionäre, kes tahavad mudimist ja mudas leotamist. Äraleotatud pensionär saab siin vahepeal isegi männimetsa all pisut värsket õhku hingata. Asi, mida Euroopas ei ole.

“Surmabisnis” on üks kõige kindlam äri, see ei saa kunagi otsa. Kusjuures spaandus on kõrgtehnoloogiline äri. Siibrit vahetama peaks tooma kedagi Indiast, sest see töö on odav ja seda ei tohiks eestlane teha. Küll võiks ta juhtida kõrgtehnoloogilise riist- ja tarkvaraga spaaäri, kus luuakse nii palju väärtust.

Meil tasuks siis mõelda laiemalt kui Skandinaavia pensionäridele.

Absoluutselt. Miks mitte Jaapani pensionäridele? Jaapan on selles mõttes üks õnnetumaid riike, et seal on vananemistrend räige. Inimesed lähevad 60aastaselt pensionile, elavad 84aastaseks ja ummistavad vahepealse 20 aastaga kõik Euroopa vaatamisväärsused.

Olete korduvalt öelnud, et Eesti pensionide teemal võivad sõna võtta need, kes on üles kasvatanud vähemalt kolm last. Eesti peres kasvab keskmiselt 1,6 last. Mis suunas meie vananeva rahvastikuga riigi pensionisüsteem areneb ja kujuneb?

Pole mingi uudis, et esimene pensionisammas kaob. Mina kirjutasin sellest Postimehes 2005, pärast seda, kui trehvasin lugema rahvusvahelise tööorganisatsiooni demograafilist trendide raportit. 7. klassi bioloogia: iga liik, mis ei paljune, sureb välja.

Traditsioonilise peremudeli puhul, kus suurem osa inimestest elas maal ja õhtusöögiks kogunes laua äärde kolm–neli põlvkonda, polnud riiki ega pensioni vajagi. See toimis inimkonna algusest peale ehk 35 000 aastat. Kõik tegid koos tööd, vanasid ja väeteid pidasid ülal keskmised.

Ja viimane 100 aastat, kui pensione on makstud, pole ülalpidamissüsteem enam toiminud. Inimesed on maalt linna kolinud, lapsed tegemata jätnud.

Aga mis sellest, et meil vähe lapsi sünnib. Maailma rikkaimad riigid on rahvaarvult väikesed, sealgi on sündimus väike.

Muidugi, kui rahvast on vähe, tõuseb tootlikkus. Inimesi jääb vähemaks, nende töö on üha kallim. Kui sündimus on madal, on üks viise hõivatute arvu suurendada tuua immigrante ja teine moodus tõsta pensioniiga.

Kas sotsiaalsed meetmed nagu vanemahüvitis ei pane eestlasi lapsi saama?

Ma arvan, et on pannud, aga see nüüdne IRLi (Isamaa ja Res Publica Liidu) vanemapension on kõige jaburam asi, mida ma olen kuulnud. Kas ma hakkan lapsi tegema sellepärast, et kunagi uduses tulevikus rohkem pensioni saada? Lapsevanemana teen kulutusi ju praegu: ostan mähkmeid ja viin lapsed kooli.

Rääkides veel praegusest seisust: rahandusministeeriumi majandusprognoosid selleks aastaks olid kommertspankade omadest mõnevõrra tagasihoidlikumad.

Rahandusministeerium peabki konservatiivse kasvuprognoosi tegema, sest kui laekub üle, saab reservi panna. Ma arvan, et pakutud vahemik neli–viis protsenti ongi Eestile jätkusuutlik majanduskasv.

Buumieelne liig kiire kasv oli meil 10–11 protsenti aastas, see tekitas meeletu tööjõudefitsiidi ja palgaralli, kus palk tõusis reaalselt 15 protsenti aastas. Tootlikkus kasvas samal ajal viis–kuus protsenti. Õnneks lõppes see pidu ruttu.

Majanduses ei kehti alati tõde, et rohkem on parem. 10–11 protsenti pole jätkusuutlik kasv ja tekitaks rohkem pahandust kui head. Isegi kui meie majanduskasv jääb sel aastal nelja peale, on see ikkagi kaks korda kiirem kui Euroopa keskmine.

Aga et keskmiseks palgatõusuks neljaprotsendise majanduskasvu kõrval pakutakse 3,5 ja inflatsiooniks 4,5 protsenti, jääb inimestele ikkagi raha vähem kätte.

Jaa, reaalpalk kahaneb. Aga see on kinni buumi ajas, mil palgad kasvasid kolm korda kiiremini kui tootlikkus. Palgad kerkisid meil mõnes sektoris 20 protsenti aastas. Eriti piinlik ja vastutustundetu, et avalikus sektoris oli palgakasv kiirem kui erasektoris.

Nüüd toimubki korrektsioon. Reaalpalk on üheksa kvartalit järjest alanenud, kuigi nominaalpalk vaikselt tõuseb. Ja nii see pidigi minema, sest buumi ajal läks tööjõud liiga kalliks ja see sõi meie rahvusvahelise konkurentsivõime.

Siit-sealt on siiski kuulda, et mõni omavalitsus taastab masueelse palgataseme. On ettevõtjaid, kes väidavad, et euro tulek survestab neid palku tõstma.

See on mentaliteedi küsimus. Eestis saab riigi käest palka ebaproportsionaalselt palju ehk 27 protsenti hõivatutest. Kõrgem on see ainult Rootsis, Soomes ja Norras, aga näiteks USAs 15, Ungaris 14, Hollandis 11 ja Jaapanis üheksa protsenti.

Kui avalikus sektoris juba palku tõsta tahetakse, on see ülim rumalus.

Erasektoris – miks ka mitte, kui ettevõttel läheb hästi ja ta toodang on maailmas konkurentsivõimeline. Eesti eksport on juba kriisieelsel tasemel või seda ületamas. Erasektoris on ju nii, et kui maksta liiga palju, on karistus ülemaksmise eest kiire ja vahetu. Aga avalikus sektoris? Me ei pea ju eelmise riigikogu pensionist kinni prassimist, mis meil vahepeal oli.

Kuivõrd Kreeka ja Portugali kriis Eestile mõju avaldavad?

Portugali, Kreeka, Hispaania, Itaalia puhul räägitakse, et nad on sattunud võlakriisi, aga keegi ei kipu selge sõnaga välja ütlema, miks sinna satuti.

Põhjuseks on nende riikide sotsiaalsed mudelid, mis pärinevad ajast, kui oli viis–kuus maksumaksjat ühe pensionäri kohta. Nüüd on juba kaks ja varsti üks ühele. Sellised mudelid pole jätkusuutlikud.

Kui kriis piirduks Portugaliga, oleks väga hea. Aga ma kardan, et ei piirdu, sest demograafilisi koefitsente võib prognoosida 10–15 aastaks ja neis suuri üllatusi pole.

Naljakas, et ka Rootsi ja Soome majandus üle kuumenevad. Eesti on Euroopas majanduskasvult teine, Rootsi kasvab veel kiiremas tempos, räägitakse juba mullist.

Ja nüüd tõstab Euroopa keskpank intresse, et muidu äkki Soome ja Rootsi arenevad liiga kiiresti. Meid lööb see intressitõus väga valusalt.

Rahaliidus, kus riikide tsüklifaasid, sotsiaalsed ja demograafilised mudelid ning arusaamad eelarvepoliitikast on väga erinevad, pole mõistlik rakendada ühtset intressimäära ega teha ühist rahapoliitikat ühest keskusest.

Kui 1944. aastal loodi IMF (rahvusvaheline valuutafond), asutati kohe ka ühiskassa, et saada sealt laenu, kui on probleemid, nagu näiteks Islandil olid. Need, kes lõid ELi rahaliidu, olid süüdimatult sinisilmsed, et ühiskassat ei loonud. Nüüd, kui on küna lõhki, hakatakse alles looma.



CV

 Sündinud 17. juulil 1958 Tartus

Haridustee:

 1976 Miina Härma gümnaasium

 1981 Tartu riiklik ülikool, õigusteaduskond

 1991 Tartu ülikool, majandusteaduste magister (MA)

Töökogemus:

 1984–1998 Tartu ülikooli majandusteaduskonna lektor

 1989–2000 arendus- ja teenindusfirma ERIC OÜ direktor

 1993–1997 koostöö USA rahvusliku majandushariduse assotsiatsiooniga (NCEE) gümnaasiumi majandusõpetajate koolitamisel

 1999–2006 majandusteooria õppetooli juhataja Audentese ülikoolis

 2006 – Mainori kõrgkooli ärijuhtimise instituudi direktor

Teadustöö põhisuunad:

 makrokeskkonna mõju majanduspoliitika efektiivsusele

 muutused makropoliitikas ja selle mõju riikide majanduslikule edukusele

Ühiskondlik tegevus:

 2007 – vaba ühiskonna instituudi asutajaliige

 2008 – Eesti rahandusministeeriumi nõukoja liige

Tunnustused:

 pressisõber 2009

 aasta arvamusliider 2010