Kuidas võitjad mõtlevad?

Märt Pilme
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Allar Raja.
Allar Raja. Foto: Mihkel Maripuu

Sõudmise olümpiapronks Allar Raja kõneles 14. juulil Tallinnas kultuuriministeeriumi rahvusvahelisel konverentsil “Treenerite roll ühiskonnas. Lisades väärtust inimeste ellu” sellest, millest mõtlevad tippsportlased. Raja tugines oma ettekandes 20aastase sportlaskarjääri jooksul kogetule ja tekkinud mõtetele.

“Kui oled võitev sportlane, korraldatakse sinu eest peaaegu kõik ära. Sul ei tarvitsegi millegi pärast muretseda. Sulle tagatakse hea treeningukeskkond, varustus ja inimesed. Kui vajad midagi enamat, on järelikult põhjust seda küsida ja tulemused annavad õiguse. Kõik paistab ideaalne.

Sportlase elus on enamat kui võit: miski, mida igaüks ihaldab ja edu eelduseks peab. Küsid endalt, kas oled rahul, õnnelik ja naudid protsessi; kas kasvad inimesena ja muutud üha positiivsemaks. Kui tahad oma töös midagi saavutada, pead olema hea, lugupidav ja avatud.

Head suhted tiimiliikmetega nii era- kui ööelus aitavad eesmärgi saavutada.

Et olla edukas sportlane, tuleb suurendada väärtusi ja arendada oskusi, mis teevad sinust esmalt hea inimese. See vastutus langeb peamiselt vanematele ja hiljem treeneritele.

Kui sportlase ja treeneri suhe on hea, leiab pärast edukat võistlust rohkem põhjust tähistada. Peale selle saavad nii atleet kui juhendaja jagatud kogemuse kaudu koos kasvada ja jõuda järgmisele tasemele.

Olen lähiaastail märganud, et 18–23aastased sportlased sihivad maailma tipptulemusi ja annavad endast kõik, kuid hoolimata pingutusest jääb soovitu saavutamata. Siis mõtleb noor, et võib-olla on viga hoopis meeskonnas, ja hakkab kõiges kahtlema. Ta paneb küsimärgi alla kogu treeningumetoodika, tehnika, režiimi ja hakkab otsima uut ja paremat. Kahjuks omapäi. Loomulikult leiab ta midagi, mida peab paremaks. Kaasneb lumepalliefekt. Ta tahab kõike olemasolevat muuta. Juhtub väga harva, et noorsportlane suudab ise teha fundamentaalseid muutusi treeneri või tiimi toeta.

Sel ajal on oluline, et treener astuks esimese sammu ja tuleks noorsportlasele vastu, leidmaks koos arusaamatustele lahendusi, taastamaks usaldus ja avatus. Sest treener aitab otsida vastuseid ja toetab atleeti kogu tema karjääri vältel. Hiljem saab juhendajast isik, keda sportlane kõige enam usaldab.

Minagi olen sellisesse olukorda sattunud. Esimene treener aitas mul asjast aru saada ja näitas, et olulisimad on suhted meeskonnaliikmete, treenerite ja toetajatega. Ta tegi mulle selgeks, et olen oma lühikese sportlaskarjääri vältel palju arenenud ja mul on kõik, mida vajan, et kasvada nii atleedi kui ka inimesena. Ta ütles mulle: “Ole kannatlik ja tee oma unistuse nimel tööd – see pole lihtne, kuid me usume sinusse!” Tänu sellele jutuajamisele oleme väga lähedased ja sellest alates olen tundnud vabadust arutleda-vaielda ükskõik mis teemal. Sellest piisas, et paigale jääda ja ennast tõestada. Tundsin end turvaliselt, tänu sellele julgesin võtta riske, mis aitasid mul sooritust parandada ja pühenduda täielikult.

Väärtustan treenereid, kes suudavad sportlase lugupidamise välja teenida sportlase lugupidamise ja end autoriteedina kehtestada, olles samal ajal avatud, nii et sportlanegi julgeb end avada. Treeneri roll on olla atleedi eeskuju või mentor.

Kui treener ja sportlane suudavad kriitilised olukorrad lahendada, tugevdab see nendevahelist sidet. Treeneriga läbisaamine mõjutab sportlase sooritust. Treenerid peavad mõistma, et nad ei arenda üksnes sportlase füüsist, vaid valmistavad noorsportlast edukaks eluks ette.

Isegi individuaalsportlaste ümber on meeskond: treener, füsioterapeut, sponsorid, arstid, pere. Selleks, et olla enesekindel ja saavutada enam, peab rajama tugeva vundamendi. Sportlase põhivajadused ehk suhted oma treeneri, tiimiliikmete ja tugigrupiga peavad olema täidetud, liikumaks järgmisele astmele. 

Meenub näide MM-finaalist. Me kõik, kogu neljapaat oli murdumise äärel ja väsinud. Tundus, et ei jaksa enam midagi anda. Eksisime. Medalivõiduks läks vaja ainult üht tiimiliikme lauset: „Venelased kukuvad.“ Kogu meeskond mõistis selle tähendust. Teadsime, et peame kuidagi leidma jõudu, andma 110 protsenti ja meil on võimalus võita medal. Seda poleks juhtunud, kui me poleks kaaslast tõsiselt võtnud või teadnud öeldu väärtust.

Sõuan edasi ja naudin seda rohkem kui kunagi varem. Mulle meeldib ja mind motiveerib see, kui treenerit ja meeskonnaliikmeid ühendab soov saada üha paremaks igas aspektis ja nad on avatud ülejäänud sportlastega koos kasvamisele. Hoolimata tõsiasjast, et oleme sõudmises pea kõik juba saavutanud, näen, et meil on endast veel anda, jõudmaks suuremate sportlike eesmärkideni ja muutumaks aina paremaks inimeseks.”

Kõne on ilmunud Eesti Olümpiakomitee infokirjas. Pikemalt saate lugeda SIIT.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles