Abielupaar Vesta ja Aivar Vendel ei jätaks ilmselt kedagi ukse taha: oma kodutalus, mis asub Lihulast veidi edasi, võtavad nad meid avasüli vastu justkui vanu tuttavaid. Perenaine pakub kohvi ja kooki. “Saladuskatte all võin öelda, et mul on täna 50 aasta juubel,” poetab ta.
Tellijale
Anna naisele maja ja ta teeb sellest kodu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Oh ei teagi, kas seda lugu tasub jutustada,” kostab Aivar häbelikult küsimuse peale, kuidas nad Vestaga kohtusid. Pärast naise heakskiitvat pilku alustab peremees juttu. “Elasime mõlemad tollal Soomes. Vestal oli vaja saada diivanvoodi uude korterisse ja meie ühine tuttav andis talle minu numbri. Alguses ei pidanudki mina minema, vaid hoopis töökaaslane,” meenutab Aivar muigel sui saatuse käiku, “aga minu tööpäev lõppes varem. Kui olime diivaniga jõudnud trepikotta, avastas Vesta, et see on vale värv!”