Mis on Eesti mõistes kohalik toit?

Sirje Potisepp. Foto: PP

Inimesed huvituvad üha enam oma toidukorvi päritolust ja see on hoogustanud kohaliku toidu liikumist arenenud riikides. Eestlasedki eelistavad kodumaal valmistatud tooteid, nii kinnitavad meie uuringud. Aga Eesti väikest pindala silmas pidades tekib küsimus: mis ikkagi on kohalik?

Kas üksnes Eestist pärit toit või seegi kõhutäis, mis on kasvanud riigipiirist paarikümne kilomeetri kaugusel Lätis, kuid millest on maitsva lõppsaaduse meie maitse-eelistusi silmas pidades valmistanud kodumaa töökäed? Kas paarsada kilomeetrit eemal kasvanud looma liha on vähem kvaliteetne ja maitsev? Mille poolest erineb Valgas kasvanud tomat mõnikümmend meetrit üle piiri küpsenud punapõsksest köögiviljast?

Kui vaatame, kui kaugelt rändavad meie hommikusöögilauale õunad, kohv ja apelsinimahl, ei kahtle keegi nende toodete tervislikkuses ega püüa arvutada kilomeetreid, mis tuli toidul teel siia läbida. Kui aga räägime näiteks lihast, mille tooraine on tihti alla tunni pikkuse teekonna kauguselt meie toredate lõunanaabrite juurest siia jõudnud, et kohalikud töömesilased sellest maitsva vorsti või šašlõki saaksid valmistada, puhkeb kirglik diskussioon.