Inimõiguste kohtunik elab rannakülas loodusega kooskõlas

“Elutempo on maal rahulik, aga talvel juhtub sedagi, et mitu päeva ei näe teisi inimesi,” räägib Rait Maruste, kes naudib loodusega kooskõlas elamist.

FOTO: Urmas Luik

Vali tuul veeretab valges vahus laineharju rannale, kus koplis nosivad lambad hobustega seltsiks nagu täiuslikul maastikumaalil, mille tagaplaanil taeva ja maa piiril keerlevad Virtsu sadama tuulikud.

Tellijale

Sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal oli siin, Parika talu maadel, piirivalvekordon ja siia ehitati küla esimene telefoniliin. Üks tähtsamaid talusid hääbus punapöörde järel, perepoeg jõudis põlvkondade töö jätkamise asemel paadipõgenikuna Uus-Meremaale. Looduskaunis paik täitis aegade jooksul eri ülesandeid. Lõpuks rajas pealinna ettevõte siia puhkebaasi, kuni riigikord vahetus ja soomlased koha võileivahinna eest ostsid. Aga põhjanaabrid ehmusid 2005. aasta jaanuaritormist ja põlise talukoha müügikuulutus jõudis internetti.

“12aastase Strasbourgis töötamise lõpuperioodil hakkasime otsima suvekodu ja leidsin internetist selle kuulutuse. Käisime külmal talvepäeval siin vaatamas ja koht meeldis meile väga. Kuid ta ei olnud sugugi selline, nagu praegu välja näeb,” räägib Rait Maruste, kes aastatel 1998–2010 oli Eestist nimetatud kohtunik Euroopa inimõiguste kohtus ja elas-töötas Kirde-Prantsusmaal Euroopa Nõukogu asukohalinnas Strasbourgis.

Tagasi üles