Kuidas tehti kunsti siis, kui fotoaparaat külma kartis?

Realism pole Aleks Kaset ära tüüdanud. “Sellel on oma võlu: kas sa suudad järele teha?” arvab kunstnik. Foto: Mailiis Ollino

Aleks Kase on akvarellimaalija, kelle tööde hulgast leiab nii mere-, linna- kui lillepilte ja maastikke. Kui maastikumaalijat kujutatakse tihti looduses mätta otsas istumas, pintslit värvivette kastmas, ei vasta see alati tõele. Kase püüab hetke kõigepealt fotokaamerasse ja istub alles siis maalima. Nii saab ta päikese liikumist ning valguse ja varjude mängu peatada ega pea muretsema, et tunni aja möödudes on kõik värvid muutunud.

“Noorest peast polnud mul fotoaparaati, tegin pliiatsiga visandid,” meenutab mees.

Kui Kase pildiaparaadi hankis, oli sellel aga üks häda: külmaga ei töötanud seade kuigi hästi. Nii oligi, et abikaasa Mariga Otepääl suusatamas käies kandis ta suusakostüümi taskus paberit ja pliiatsit. Kui ilus maastik tummaks lõi, peatus ta ja tegi kiire eskiisi. Pärast kodus maalis pildi kavandi järgi valmis. Kase tunnistab, et saab tookordsetest visanditest siiani inspiratsiooni.