Nostalgia ja melanhoolia omahind (2)

Alvar Loog
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tambet Seling ja Märt Avandi läbi karakteriloome ja vanade laulude kadunud aega otsimas.
Tambet Seling ja Märt Avandi läbi karakteriloome ja vanade laulude kadunud aega otsimas. Foto: Alan Proosa

Uue teatrihooaja algus varasügiseses Pärnus. Suveta jäänud suvepealinna rannaäärsete parkide ja alleede vaikuses ning elanike kehahoiakus ja silmavaates on tunda leebet melanhooliat – kurbust millegi lõppemisest, mis polnud jõudnud veel õieti alatagi; pettumist päikeses, kes jättis tänavu kokkulepitud kohtumiskohta kohale tulemata. Ent samas ka vabanemist tühjajooksnud ootustest ja lootustest. Sügisel ei pea enam suve pärast muretsema. Sügises võib kindel olla. Sügis on (nagu) surm – tema juba kohale tulemata ei jäta.

Nii nagu oli selge žanrimääratluseta meie suvepealinnas suvekuudel valitsenud aastaaeg, on segaste sootunnustega ka suvepealinna teatri hooaja avalavastus. Justkui päikeseta kasvanud tomat, mis meenutab nii maitse kui ka välimuse poolest rohkem paprikat, kurki ja õuna.

Endla hooaja avanud uuslavastuse taga pole siiski mitte looduslik stiihia, vaid kunstiline kavatsus. Eeldusel, et kunstiliseks kavatsuseks on ka selge kunstilise kavatsuse (ropus keeles öeldult: kontseptsiooni) puudumine. Või siis meetod, mille puhul kontseptsioon selgub tagantjärele – idee ja mõte tulevad pärast tegu. Selline pea peale pööratud platonism on teataval määral iseloomustanud Endla praeguse pealavastaja Ingomar Vihmari autorilavastusi algusest peale (meenutagem näiteks Ugalas 1997. aastal esietendunud «Küpressimäge»).

Paljude Vihmari lavastuste kohta võib öelda sama, mida Forrest Gumpi ema lausus elu kohta: see on nagu kommikarp, millesse kätt sisse pistes ei või iial teada, mis täpselt näppu jääb. Olukorra teeb mõnevõrra haruldaseks ja huvitavaks asjaolu, et osutatud teadmatus ning sellest võrsuv võimalus üllatuda ei kehti mitte üksnes publiku, vaid ka Vihmari enese puhul, kes näib nautivat stiihiliste protsesside ilu, minekut mitte punktist A punkti B, vaid punktist A punkti X.

Selline teatripraktika on väga zen ja tao, aga eeldab lavastajalt lisaks ornitoloogi kannatlikkusele ja omaenese intuitsiooni täielikule usaldamisele ka suurt usku näitlejate entusiasmi ja võimekusse. «Meri, mehed, maa ja naised» näib olevat valminud just sellise retsepti järgi. See ei pretendeeri oma sisus ega vormis pealtnäha suurt millelegi, ei mängi suurte panustega täispangale. Tulgu, mis tuleb. Ning jätnud sisuliste dominantide valiku – ning koos sellega ka vastutuse – publikule.

Teatri kodulehel selle lavastuse iseloomustamiseks kirjutatud teksti suuresõnaline ebamäärasus näitab sportlikus mõttes koha kätte isegi valimislubadustele. Sealt võib lugeda: «See on üks omamoodi kontsertlavastus, milles vaadatakse maailma läbi kummalise tunnetuseakna, koos naerdes ja koos imestades, see on lavastus inimeseks olemise saladusest ilma saladust ennast reetmata».

Osutatud ebamäärasus on ilmselt taotluslik. Sest seda liini jätkab ka lavastuse pealkiri «Mehed, meri, maa ja naised», mis on sama väljapeetult ja eneseirooniliselt (?) mittemidagiütlev – jumala loomisnimekirjas olnud suurematest «tootegruppidest» on siit puudu ainult taevas, taimed, linnud ja loomad.

Selle lavastuse žanrimääratluseks antud «estraadietendus» teeb oma möödavaatamatus anakronistlikkuses viipe mineviku suunas ning on laetud äraspidisest melanhooliast. Tuleb välja, et Eesti 21. sajandi liberaalse demokraatia ja rahvusriigi soojast sülelusest hoolimata jäi meil justkui midagi olulist maha 20. sajandi seitsme- ja kaheksakümnendatesse aastatesse, sinna, kuhu ulatub praeguste tegusate keskealiste isiklik mälu (nooremate jaoks on selleks ajastuks üheksakümnendad – päevad, mis ajasid segadusse).

Vihmari ja Endla trupi kõnealust projekti võib nii oma tundetoonilt (halvastivarjatud nostalgia) kui ka vormilt (elavas esituses popmuusika loov kasutamine draamatükis) võrrelda mitmete lavastustega Endla lähimineviku repertuaarist: «Raimund» (2003, lav Tiit Palu), «Mis värvi on vabadus» (2005, lav Tiit Palu), «Raimonds» (2009, lav Tiit Palu) ning «Öös on asju» (2016, lav Ivar Põllu). Vihmari enese viimaste aegade loominguliste tegemiste hulgas on selle suurim lähisugulane 2011. aastal Eesti Draamateatris esietendunud «Õitseng».

«Mehed, meri...» on omamoodi proustlik projekt – katse otsida kadunud aega, sügiseselt melanhoolne üleõlapilk ühele minevikku vajunud ajastule. Mida kannab usk ja lootus leida eest sinna tardunud ilu ja tõde.

Oleme jõudnud aega, kus ENSVs valitsenud vaieldamatu ebaõiglus ja absurdsus pole enam teema, kaasaja inimesed on loobunud tundmast selle suhtes intellektuaalset, moraalset ja esteetilist üleolekutunnet, on väsinud avaldamast ideoloogilist hukkamõistu. Ka Vihmari ning tekstide autori Martin Alguse lähenemine sellele ajastule on selgelt nostalgiline, kantud teatud määrani traagilisest elutunnetusest. Vihmar ja Algus otsivad kunstiliste vahenditega eikellegimaad mineviku ja oleviku vahel – kohta, kus inimeseksolemise ilu ja saladus unustavad oma häbelikkuse ning avaldavad ennast.

Martin Algus on dramaturgina omamoodi sotsioloog ja ajastu kroonik (seda tõestas muuhulgas hästi 2011. aastal Taago Tubina lavastuses Ugalas esietendunud «Postmodernsed leibkonnad»). Sama ambitsioon kumab läbi ka kõnealusest lavastusest. Kohati isegi liiga, sest mitmes stseenis on rohkem ajastu markereid kui karakteriloomet ning -arengut.

«Mehed, meri...» on mosaiikse vormiga lavastus, mille stseenid ning neis seiklevad tegelased on üksteisega seotud kas lõdvalt või üldse mitte. Kogu see tervik on korraliku dramaturgilise ja lavastusliku arenguta – lugu algab kogu aeg justkui uuesti ning lõpeb enne eesriiet seal, kus algas.

Alguse kirjutatud draamateksti tugevuseks on veenev dialoog ning suutlikkus tuua nappide vahenditega välja visandlike tegelaste üldinimlikku eludraamat (ja kohati isegi tragöödiat), mängida suureks argiste olukordade poeesia.

Tema draamatekstides juhtub sageli kui Tšehhovi näidendites, et tegelased lõunalaua taga muu loba sekka filosofeerides ütlevad sisuliselt tabaval ja vormiliselt kunstiküpsel moel kogemata ja muuseas (ning sageli enese ja lauakaaslaste jaoks märkamatuks jääval moel) välja midagi väga illuminatiivset, astuvad elu saladusest sisse ja kohe uuesti välja.

Nii juhtub see ka Endla uues lavastuses, kus Jaan Rekkori kehastatud tegelane mõtiskleb ühes keset etendust asuvas stseenis malelaua taga: «Elu on nagu kuseoja, mis vonkleb metsa poole. Aga vahel õhtupäikese käes sillerdab nii ilusti, et võtab hingest kinni.»

Algus ja Vihmar otsivad seda sillerdust nii draamastseenidest kui ka nende vahele poetatud lauludest, balansseerides erinevate tunnetuslike registrite vahel. See lavastus on iseennast tühistaval moel ühtaegu koomiline, absurdne ja traagiline. Nagu kolme heinakuhja vahele tarkvara error'i tõttu kinni kiilunud kits.

Minu nähtud etendusel (09.09) muutus Pärnu publik sellest otsustamatusest selgelt rahutuks, hääletades igal võimalikul ja võimatul juhul kuuldavale toodud naeruturtsatuste ja onomatopoeetiliste vahelehüüetega (nt kellegi naisvaataja reaktsioon Märt Avandi striptiisile) koomika ja kabaree kasuks.

Nii dramaturgia kui lavastus on selge intriigi ja fookuseta, seda moodustavad pusletükid ei jookse lõpustseenis väljendusjõuliseks ja tähendussuutlikuks pildiks kokku. Lavastuse finaalis jäid üheaegselt kõlama nii nostalgia kui absurd (viimase mõjulepääsu eest hoolitses eelkõige Jaan Rekkori meisterlikult esitatud Pipi laul), mis on teadupärast peaaegu täielikult üksteist välistavad vaimuseisundid.

Näitlejate endi valitud ja veenvalt esitatud laulud mõjusid meelelahutuslikult, ent samas täiesti juhuslikult, kuna nende seos dramaturgiaga oli peaaegu olematu. Paaril korral üllatas huvitav arranžeering ja/või teatraliseeritud esitusviis (nt Kraftwerki «Modell»).

«Mehed, meri...» on lavastus, millega teater lasi nii dramaturgiliselt kui ka lavastuslikult lipsu lõdvaks. Isegi liiga lõdvaks, sest piir tahtliku ja tahtmatu camp’i vahel muutus kohati peaaegu olematuks. Seda kõike arvestades peab kiitma Endla näitlejaid, kes lustisid etenduses nagu lasteaialapsed basseinis või liivakastis, ent ei lasknud enda kehastatud karakterite rollijooniseid lappama, hoolimata korduvatest publikupoolsetest ärgitustest.

Selle kõigega oli saalis istudes päris mõnus kaasa kulgeda, aga kuidagi liiga pikaks läks see teekond, mis pealegi kuhugi ei viinud. Kvantiteet ei suutnud sünnitada lisakvaliteeti. Realiseerus matemaatiline ebatõenäosus: väikeste panustega mängides ei võidetud täispanka. Pääsemaks paremini mõjule, vajaks see lavastus muuhulgas intiimsemat esituskeskkonda, kui Pärnu kontserdimaja suur saal pakkuda suutis.

Läbi Pärnu parkide etenduselt ööbimiskohta kõndides mõtisklesin teatrilavalt nähtu ja kuuldu mõjul inertsist edasi. Kas meie ajastu väärib meid? Kas me oleme uue kevade ja suve väärilised? Või on need kevaded ja suved, kus me olla sooviksime, juba ära olnud – ning nendeni tagasijõudmiseks peaksime mitte üle elama ühe järjekordse talve, vaid otsima neid iseendist, lubades juhatada teed vanadel lauludel?

***

Endla estraadietendus

«Mehed, meri, maa ja naised»

Autor Martin Algus

Lavastaja Ingomar Vihmar

Kunstnik Andrus Jõhvik

Muusikajuht Feliks Kütt

Kontsertmeister Rain Rämmal

Esitavad: Liis Karpov, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Kleer Maibaum-Vihmar, Saara Nüganen, Märt Avandi, Sten Karpov, Ott Raidmets, Jaan Rekkor ja Tambet Seling.

Esietendus 8. septembril Pärnu kontserdimajas

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles