Miks meie kodulinnas ei ole naistele pühendatud ühtegi teist skulptuuri peale Amandus Adamsoni loodud Koidula ja kuidas tuua nimekad naised Pärnu avalikus ruumis nähtavale, selle üle arutleti MTÜ Kodanikujulguse kokkuhüütud naisühenduste ümarlauas jüripäeva eel.
“Naised teevad palju, aga neist kõneldakse vähe, ajalugu on ka meeste kirjutatud, meie peame olema õnnelikud, et linnaruumis on vähemalt ühe naise, Lydia Koidula kuju,” rääkis MTÜ Kodanikujulgus eestvedaja Astrid Hindriks paarikümne väärika daami ees arutelu avades.
Ette rutates mainin, et paari tunni pärast oli nimekiri jäädvustamist vajavatest, kodumaa ajaloos värvikatest Pärnuga seotud naistest üsna pikk ja ümarlaud otsustas, et rahvusvaheliseks maanaiste päevaks (15. oktoober) teevad ühendused oma eelistuse ja siis saab MTÜ Kodanikujulgus sellele tuginedes edastada kirja linnavolikogule.
Arutelul osales külalisena Viivika Orula, Pärnu aasta naine 2010, villa Artise perenaine, reisi-ja majutusteenust pakkuva firma Reiser tegevjuht.
Ajakirjast Linda alates
Mõjukatest naistest Pärnu möödanikus rääkis põhjalikult linnakodaniku maja perenaine Hilja Treuberg, kes on teemaga laiemalt tegelnud enda juhitavas ümarlauas ning juhtinud aastaid tähelepanu vajadusele jäädvustada infotahvlitel ja -viitadel ning skulptuuridena mitte ainult Pärnu, vaid ka Eesti ja üleilmse kuulsusega siit pärit inimesi.
“Mina ei esine siin feministina, et paneme hästi palju naisi, aga see ei ole õiglane, kui me ei näe meeste kõrval naisi,” ütles Treuberg. “Aga mis me vaielda saame, Eesti Vabariik on ju meeste, õigemini advokaatide tehtud riik siinsamas Pärnus, aga läbi mitme põlvkonna on mälu oluline ja olgu see siis meie mure neid naisi tolmu alt välja tuua.”
Treuberg tunnustas Pärnu rotarite algatusel loodud muusiku ja helilooja Raimond Valgre kuju kuursaali juures ja jahtklubi juurde paigaldatavat Kihnu Jõnni kui meremeeste sümbolit ning mainis Pärnu Postimehe asutaja Johann Voldemar Jannseni kuju kui turistide magnetit Rüütli tänavas, kuid avalik linnaruum võiks olla veelgi lõbusam ja skulptuurisõbralikum.
Näiteks möödub augustis 170 aastat kirjaniku, ajakirjaniku, haridustegelase ja naisõiguslase Lilli Suburgi sünnist. Aastatel 1887-1894 andis ta välja Eesti esimest naisteajakirja Linda, ta oli Pärnu Postimehe omaaegne toimetaja, soovitajaks Carl Robert Jakobson.
Pärnust on pärit ja siia maetud proosakirjanik Elisabeth Aspe, kes kirjutas menukalt talurahva, linlaste ja meremeeste elust.
Linnavolikogu saali
Kui mitte avalikus linnaruumis, siis vähemalt Pärnu linnavolikogu seinal vajaks jäädvustamist Juliide Joosti, kes oli esimene ja ainus naisliige sõjaeelses linnavolikogus.
“Joosti oli tolle aja ainus naispoliitik volikogus, valiti sinna 1934. aastal, ta oli tuntud ärinaine, kodumajanduskoja liige, ajalehe Kodumaa Tütred väljaandja ja vastutav toimetaja Pärnus,” rääkis Treuberg, kelle sõnade järgi vajub Joosti käekäik punapöörde järel teadmatusse.
Teemast üles köetud naisühenduste ümarlaua liikmed pakkusid jäädvustamist väärivate nimekirja tantsulooja ja -pedagoogi Anna Raudkatsi, Eesti esimese naislenduri, Torist pärit Elvi (Elvy) Ka(a)lepi, puitarhitektuuri väärtustaja ja Pärnu muuseumi esimese direktori Elsbeth Pareki, esmavalikusse kokku inimesetosin ehk 11 nime ning leidsid, et mõni nii-öelda lõbusas teostuses koondkuju võiks ka kusagil tänaval “jalutada”.
“Näiteks sümboolne skulptuur meremehe aina ootavast naisest,” tegi ettepaneku Pärnu naiste varjupaiga juhataja Margo Orupõld.
“Kuulsate, aja- ja kultuuriloos oluliste naiste nimesid võiks jäädvustada mõnele asutusele tema nime andmisega, nagu Narvas on tehtud,” leidis Hindriks.
Poole aasta pärast selgub, kes ajaloos tuntud isikutest väärivad naisühenduste arvates jäädvustamist mis tahes avalikult nähtaval viisil.