Setu mammade kohus on eestlasele puskarit joota

Haidaki küla ehk üks mitmest Eesti külast suures Siberis. Foto: Erakogu

Krasnojarskis ootavad avasüli Siberi eestlased, kelle meelest suurem tõde peitub vanaema kirjutatud vihikutes kui keeleõpikutes. Noori Eesti mehi toiduga nuumata on au sees. Setud tulid mitmesaja kilomeetri kauguselt kohale, et eesti keele õpetajale puskarit joota.

Kevaditi on kohalik rahvuspark kinni, sest karud on talveunest ärganud ja otsivad süüa. Naaberriigi presidentki ei ole just kõige Eesti-sõbralikum. “Mind ootavad karud ja Putin,” mõtlesin, kui istusin rongi peale ja sõitsin Euroopa vabatahtliku teenistuse priitahtlikuna Siberisse.

Kohale jõudes vaatas vastu suur suitsune tehaselinn Krasnojarsk. “Vaata kui ilus,” uhkustas minu mentor Viktooria. Pikkade mustade lokkidega Viktooria õppis ülikoolis ajakirjandust, aga tema suurim unistus on saada koduperenaiseks. Eri riigid, isesugused väärtused. Armsate Eesti linnadega ära harjunud, ei sattunud ma Siberi Lasnamäest õhinasse.